Filmiveeb.ee foorum

A. Gailiti "Ekke moor"i ei viitsinud üldse lugeda, seega vahetasin selle hoopis "Leegitseva südame" vastu.
Enne seda sai läbi loetud koomiks Silent Hill: Sinner's Reward, mis on minu silmis parim seniloetud SH koomiks. Jättis tõesti SH-liku elamuse.
Ja siis veel, kui kunagi saab "Leegitsev süda" läbi loetud, hakkan pihta raamatuga "Predator: Turnabout." Jah, just seesama mu üks lemmikkoletistest (või ma peaks ütlema tulnukatest?)
Mõlemad raamatud (SH ja Predator) tellisin Krisostomuse kaudu.

Ma hakkan täna lugema Breaking Downi ... nii et mul lugemist jätkub

Ise lõpetasin just H.Ibseni "Nukumaja" lugemise. Üllatavalt hea oli lugeda seda, pole ammu midagi eriti lugenud
Hetkel hakkasin lugema Eesti kirjandust, siis täpsemalt E.Vilde "Mäeküla piimamees". Eks näeme, kuidas kirjatükk istuma hakkab.

Lugesin just E.M. Remarque Triumfikaart.
V'ga hea raamat....nagu nad koik tal on...veidi korduvad teemad, tegelased, aga iga raamat on unikaalne ja huvitav.

"Idioot" teisel ringil.

lähen võtan lähipäevadel dorian gray uuesti ja otsin tegelase siis üles, kui keegi ei mäleta.

Jolt kirjutasCOLONWe3

Film tuleb muuseas 2010. Jätsin selle nime meelde ühest video podcastist Totally Rad Show, aga koomikseid mu kätte nii kergelt ei satu.

Elo Tuglas "Elukiri 1952-1958"

Elo Tuglas on Friedebert Tuglase naine (kes ei teadnud).

Huvitav on lugeda, mis tol ajal toimus: nt. Tuglas kui kirjanik oli tol ajal põlu all ning tema teoseid tehti igal võimalusel maha. Oh ja nad elasid Nõmmel (jeei, mina ka!), Vabaduse pst ääres. Ja nõmme oli siis veel ju eraldi linn, kui mu mälu ei peta. :/

Igatahes, soovitan lugeda.

Wisegirl kirjutasCOLONElo Tuglas "Elukiri 1952-1958"

Elo Tuglas on Friedebert Tuglase naine (kes ei teadnud).

Huvitav on lugeda, mis tol ajal toimus: nt. Tuglas kui kirjanik oli tol ajal põlu all ning tema teoseid tehti igal võimalusel maha. Oh ja nad elasid Nõmmel (jeei, mina ka!), Vabaduse pst ääres. Ja nõmme oli siis veel ju eraldi linn, kui mu mälu ei peta. :/

Igatahes, soovitan lugeda.

Kirjanduse tunnis luges õpetaja just sellest ja Elo Tuglase teisest päevikulaadsest raamatust katkendeid, et saada aimu toonase sõjaaegse ajastu hõngust. Tundus mullegi huvitav, nii et peaks ka kunagi ette võtma.

Stephenie Meyer- Breaking Dawn oli minu viimane raamat ja peab ütlema et päris hea oli

Saatsin kohutusliku kirjanduse hulka kuuluva A. Gailiti "Leegitseva südame" teate-küll-kuhu ja hakkasin lugema Krisostomusest tellitud raamatut "Predator: Turnabout," mis on ikka ülikõva. Mul oli karp täiesti lahti, kui lugesin ühte juppi, mil kaks Predator-it jahtisid ühte suurt pruunkaru. Alaska on ka väga hurmav koht.
"Predator: Turnabout" on ilmselt minu teine lemmikraamat "Battle Royale" järel.

Lõpetasin Dostojevski "Idioodi" ära. Endiselt väga, väga hea.

Edaspidi mõtlen Elo Tuglase päevikutega alustada.

Anansi Boys

Aasteta eest lugesin Häid endeid ja olin päris sillas tollest. Mäletan küll, et keskkoht vajus veidi ära, kuid selle puudujäägi korvasid erakordselt vaimukad väljendid, mis kogu raamatusse ühtlaselt pikitud olid; andekalt kirjutatud tegelaste galerii; lõpp, mis töötas viisil, mida ma hetkeks enam ei mäleta. Tollal ei teadnud ma herr Gaiman'st midagi ja viitasin kõikides komplimentides vaid Pratchettile.
Nüüdseks on aga nii, et olen proovinud mitut Pratchetti kettamaailma raamatut lugenud ja võibolla ei alanud ma õigest otsast, aga pole suutnud vaimustuda tema loomingust. Õe riiulilt laenatud lasteraamatud see-eest on päris pagana head, eriti meeldis Hämmastav Maurice... Hoopis teine lugu on aga Gaimaniga. Iga uus teos, millega kokkupuutunud olen, veenab mind üha enam tolle venna ääretus andekuses.

Anansi Boys pole midagi väga sügavat ja igavikulist, see on lihtsalt ääretult hästi kirjutatud ajaviitekirjandus. Täiskasvanute muinasjutt, mis on täidetud vaimuka humooriga ent suudab samal ajal kohati päris äkkiliselt hirmutavaks pöörata. Kogu ulme osa on väga õnnestunud ja paneb eeldama, et American Gods on ka päris hea lugemine. Etteheitena vaid niipalju, et viimases kolmandikus põimusid tolleks ajaks vähemalt viieks erinevaks liiniks pillutud tegelased natukene liiga kergesti.
Kindel lemmikhetk oli see, kui Charlie Nancy viienda peatüki alguses hiigelpohmelliga ärkas.

hetkel kaks raamatut käsil, mis koolis vaja lugeda: Kerouac'i "Subterraneans" ja Ondaatje "The English Patient" ja mõlema kohta vaja presentatsioon ka teha, oi mai või

Hakkan kohe Tuglase novellidega maadlema.