Filmiveeb.ee foorum

Hüppasin teise korruse rõdult alla vanaema juures, et minna sõbranna ja 2 kutiga edasi chillima (10 aastat tagasi vähemalt). Kunagi sai sõidetud autos mida juhtus ebakaines olekus juht, sõitsime teelt välja põllule. Politsei ilmus ka välja. Olin siis 16 või 17. Õnneks puhuma ei pandud. Eks lolle asju ole veel tehtud. Mõne asja unustaks heameelega ära.

Mind painab ikka ja jälle tunne, et olen oma elu väga valesti elanud, aga mingeid väga lolle vigu teinud pole, vähemalt täisealisena. Kõik rumalad teod, mis meenuvad, saab välja vabandada kas sellega, et ma polnud kaine või olin lihtsalt laps. Näiteks pärast lõkke kustumist paljajalu süte sisse hüppamine oli rumal (see lihtsalt tundus külm), aga siis olingi noor. Ma ei tea. Kaldun arvama, et elus pole vigu või nii. Juhtub see, mis juhtuma peab.

Võitsin 2011. aastal piletid Marky Ramone's Blitzkriegi kontserdile ja arvasin, et parem mõte on sellel ajal spordilaagrisse minna. Ma polnud siis veel muidugi teadlik, et Ramones mõni aasta hiljem mu lühiajaliseks lemmikbändiks saab, aga praegu olen 13-aastase Rassu peale küll pahane. Piletid andsin vanematele.


Üldiselt võiks teema pealkirjale vastata (peaaegu) alati sellega, mis postituse tegemisele eelnenud reedel aset on leidnud.

Eks elus ole palju lollusi tehtud. Ei oskagi kohe midagi väga märkimisväärset välja tuua, mõnest asjast muidugi ei taha rääkidagi. Praegu ei tule midagi paremat pähe (tegudest, mida julgen avaldada), kui see, et muretsesin endale 3 kuud tagasi elu esimese (!) nutitelefoni ja pole seda siiamaani kasutusele võtnud. Vana klahvinokiaga nii harjunud ja see on väiksem ka (sobib taskusse palju paremini!).