Avatar
Moderaator: Meeskond
Postitas LiveForThis » 03. Jaanuar 2010, 22:47
eerik kirjutas:Kes on Mihkel Sadam? Mina tean ainult Mihkel Lahte!
Jeebus!? Paningi pange
Mihkel Laht muidugi. Äkki kaebab veel kohtusse? Tal raha on.
Või äkki saadab Leboufi akna taha pidevalt "NO,NO,NO" karjuma.
-
LiveForThis - Ristiisa
- Postitusi: 4911
- Liitunud: 28. Juuni 2008, 15:25
- Asukoht: Tallinn
Postitas Ralf » 04. Jaanuar 2010, 14:46
eerik kirjutas:Blu-ray/DVD ostjad saavad filmist väljajäänud seksistseeni! Zoofiilid pange rahakotid valmis!
Sa tahtsid öelda furried.
eerik kirjutas:Kes on Mihkel Sadam? Mina tean ainult Mihkel Lahte!
Ja kes on Mihkel Laht?
LiveForThis kirjutas:Või äkki saadab Leboufi akna taha pidevalt "NO,NO,NO" karjuma.
LaBeouf. Vaatasin, et oma esimeses postituses olid selle nime kah valesti kirjutanud.
icheckmovies / imdb / last.fm / rateyourmusic / quora
-
Ralf - love <3
- Postitusi: 13749
- Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
- Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)
Postitas Ralf » 06. Jaanuar 2010, 14:27
Ways to cope with the depression of the dream of Pandora being intangible.
http://avatar-forums.com/showthread.php?t=43
Jumal hoidku, mõni inimene on tõesti reaalsusest eraldunud.
http://avatar-forums.com/showthread.php?t=43
Jumal hoidku, mõni inimene on tõesti reaalsusest eraldunud.
-
Ralf - love <3
- Postitusi: 13749
- Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
- Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)
Postitas Ralf » 06. Jaanuar 2010, 15:10
kbong kirjutas:Kas keegi oskab mulle anda linki, kus saad enda avatariks teha? Mäletan nagu, et selline asi oli olemas. Ei?
IRC'us sai tuvastatud.
http://www2.mcdonalds.fi/day/avatar/
Minu Na'vi:
http://www2.mcdonalds.fi/day/avatar/ava ... 32840416.3
-
Ralf - love <3
- Postitusi: 13749
- Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
- Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)
Avatar
Postitas Jugandi-Oja » 10. Jaanuar 2010, 18:44
Unenägusid lendamisest hakkasin nägema siis, kui olin jalgadest kuulidega läbilastud ning halvatud jalgadega hakanud liikuma ainult ratastooli abil. See kõik juhtus kaugel taevakehal Pandora. Lõppes ÜKS elu ning algas TEINE. Polnud olemas enam endist merejalaväelast Jake. Pandorasse saabudes vaadati meid kui värsket „supiliha“, kes polnud enam Kansases. Seda me polnud jah! Ave, Pandora, morituri te salutant - Kas Pandora või mitte midagi, surmaminejad tervitavad Sind! Nii, et asugem asja juurde. Facta loquantur - Kõnelegu teod ise enda eest!
Pärismaalased moodustasid enamuse elanikkonnast Pandorasel. Teadsin, et vaimset suhtlemist tuleb arendada, kui tahan biolaboris ellu jääda. Olin ainuke, kelle närvisüsteem sobis Avatari kohaliku DNA-ga. Ka doktor Grace teadis, et püsin isegi veel kuus aastat mõistuse juures, kuigi tema vajas uuritavat, mitte läbistatud jalgadega merejalaväelast. Mind pandiga biomeetrilisse aparatuuri. Doktor Grace teadis liigagi hästi, et minu biomeetrilised näitajad on ülihead ja esimene haakumine imeks minu AJU. Ataksia ehk lihaste liigutuste kooskõlastatuse häire mul õnneks puudus. See oli doktori meelest ülihea. Autotoomia ehk mõne kehaosa äraheitmise oht mul ka puudus. Nüüd pidin ainult Avatariga kohanema, kuid Avatar oli nagu halb uni.
Nüüd olingi Avataris nagu eelajaloolises metsas ja nende loomade keskel. Kunagi ei ole liiga hilja oma eelarvamustest loobumiseks, kuigi teadsin , et relvaga ei teeks nende eelajalooliste loomade vastu midagi. Ma olin ju optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist aga igas raskuses võimalust.
Oh, ime! Sinisevöödilise sebrakehaga, saba, kollastest pupillidest silmade ja seakõrvadega NAINE lebas puul kui uss, mille külge oli osavalt naaldunud. Üritasin kuidagigi peletada endast metselajaid eemale ja tappa, kuid Naine astus koheselt võitlusse nende kaitseks. EI TOHI! Tekkis äratundmine –kohalik. Mõistsime õnneks teineteist keeleliselt. Nägin, kuidas hõljub kõikjal midagi õhulist ja valget minu ümber. NAINE andis mõista - PÜHA PUU seemned. Tutvusin suguklanniga Avataris. Eywa oli nende Jumalus. Sain teada - Hingede Puu on nende püha paik ja Toruk Macto on nende kõigi klannide esivanem. Minagi olin nüüd samasugune sinisevöödiline ja minu nimeks sai – JakeSully. Öeldi. Nomen est omen - Nimel on eelnev tähendus. Kas tõesti pidin just mina olema see väljavalitu, kes oli sunnitud kohalikega pidama läbirääkimisi ümberkolimiseks? Kuidas see oleks saanudki võimalikuks osutuda? Ma olin ju nüüd osa nende rahvast – olin NA, kelleks nad endid kutsusid.
Jõuti kokkuleppele - NAINE päästab mind ning õpetab. Ülimalt kiirelt tuli sellisel juhul õppida või suren. Valikut polnud! Õpetus algas raskelt, kuid siiski lootusrikkalt. Püüdsin igati leida seda ainuomast sidet nende loodusega, sest loodus teeb targa inimese rikkaks. See mul õnnestus – olin lõpuks VALMIS. Nüüd pidin endalegi allutama ainult oma sisetundele toetuvalt päris isikliku Ikrani. Pidin looma temaga ainuisikulise sideme ning esimene lend oli kõigemast tähtsam, mis näitaks, kas Ikraniga saavutatud ainuomane side kinnistus või hukkun. Lendhobune Ikran on nimelt kõige võimsam lendolevus Avataris, kes suudab lennata kõrgustes ja alluda ainult MINU tahtele. Mitte kellegi teise omale. Seega, pidin seda suutma . Suutsin! Teadsin nüüd - Ikran on vaenlastele surm ülaltpoolt.
Ja siis olime järsku NAISEGA nende esivanemate Hingede Puude all. Puud kuulasid alati kõikide sealviibivate palveid ja edastasid need esivanematele. Häälena kostus nende vastus tagasi. Suur leek sütib pisikesest sädemest ja pilk osutuski hinge reeturiks. Armastus ongi ju süsi, suudlus püssirohi, üks säde ja ongi plahvatus! Miks on nii, et inimhinge saladused on suured, armastus aga on neist kõige seletamatum? Teadsin ju - platooniline armastus on üks osa armastusest, meelus aga teine osa armastusest ja mõlemad ühtekokku moodustavad tervikliku armastuse. Ja siis me ühtisimegi – meist said NAINE ja MEES.
Ja siis järsku oleks nagu tornaado alanud. Puud kukkusid kui laastud. Kõikjal ümberringi. Suured sõjamasinad rammisid puid. Järelikult, Pandorase Kapten oli meid avastanud. Ma ei olnud ju päriselanikega läbirääkimisi ümberkolimiseks pidanud. Kuidas ma olekski seda saanud? See oli minu rahvas, minu rass! Ka meil on omad naised, lapsed ja mehed nagu igal rassil. Nagu igal rahval.
Kaptenist saatanat petta pole patt, sest tema patriotism põhines veendumusel, et tema kodumaa on teistest parem seetõttu, et tema on seal sündisid. Ta ei teadnud mitte midagi, kuid arvas, et teab kõike - see viitas selgelt tema poliitilisele karjäärile. Ta oli ka veendunud, et juhtidel lihtsalt peab vedama, sest inimesed loomupäraselt ei mõtle. Kas Kapten tõesti ei mõelnud, et ühtegi suurt tsivilisatsiooni pole võimalik alistada väljastpoolt enne, kui see on hakanud mõranema seest. Kapteni juures teadsin sedagi, et kui inimene loomastub, siis on ta halvem kui loom. Traditsionalistid aga ei anna võitluseta oma positsioone käest. Avatari rahvaid ümber asustada? Miks siis mitte ka õhku, pilvi ja ka Hingede Puid omastada? Kas ei andnud Suur Vaim neid kõiki vaid oma lastele kasutada? Kui teiste rahvaste/rasside kahjustamine on rumala loomuomadus, siis tema peale vihastamisel on niisama vähe mõtet kui tule peale, mille omaduseks on põletamine. Teada ju - vägivald on rumaluse viimane võimalus. Kapten ja tema meeskond proovis ja üritas kõike - gaasipomme, süütepomme, turmtuld ja šokirünnakut. Kuid hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi. Teadsime, kui meil on liiga targad ja tugevad vastased, seega tundusime ka endale tarkade ja tugevatena.
Ja ometi olin ma sõdalane, kes unistas ainult rahust. Me sõdisime ju selleks, et elada rahus. Olles olnud merejalaväelane, teadsin hästi, et parim kaitse on rünnak. Ja teha tuli just seda, mis momendil oli võimalik. Kasutada tuli tänast päeva ja usaldada vähe järgnevat. Kui meie ei aita üksteist, siis kes seda veel teeb? Me ei oleks saavutanud Avataris oma kohta enam, kui oleksime seisnud lihtsalt valvel - tuli rünnata ja mis parata, saada ka ise parajalt säru. Ellujäämine sõltus nüüd meist endist. Kuni me veel üritasime polnud me veel kaotanud. Inimeste iseloomus peituski nende saatus.
Olukorda andis veel päästa - teadsin seda! Mets on nagu võrgustik, mis on meile kõige tähtsam. Kogu klann oli kogunenud Hingede Puude juurde. Seal nad palvetasidki kooris ja palusid Eywa abi. Nähes seda vaatepilti – teadsin kindlalt! Concordia civium murus urbium - Rahva hääl on Jumala hääl. Konkordia tsiivium muurus urbium - Kodanike üksmeel ongi linnade müür. Ibi victoria, ubi concordia - Kus on üksmeel, seal on võit! Amat victoria curam - Võit armastab hoolt, midagi ei saavutata ilma vaevata. Sinna jõudes võttis vastu mind mu oma rahvas ja kutsus mind nüüd nende klannide esivanemate järgi Toruk Macto´ks. Kas tõesti olin ma selle au ära teeninud? Ei veel! Kindlasti mitte veel. Olla usaldatud oli suurim kompliment kui olla armastatud. Ei saanud jaatada oma ajalugu, oma juuri, mida veel polnud - see oleks toonud kaasa puu kuivamise. Enesele tõotuse andmine rahustas hinge, sest iga antud lubadus oma rahvale oli nüüd võlg. Tõotuse täitmine oli aga juba jonniajamine iseendaga.
Viimane löök tuli anda - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Si vis pacem, para bellum - Kui tahad rahu valmistu sõjaks! Audentes fortuna iuvat - Julgeid aitab õnn. Rahva kohus oli olla seal, kus neid kõige rohkem vajati. Ja see koht oli siin – Pühade Puude all Eywa´le palveid saates.
Kapten aga ei taganenud. Tema tahtis oma - see oli tema missioon. Lõpuks oli Eywa võtnud meie rahva palveid kuulda ja saatnud JakeSully´le abi. Isegi oma robotmasinaga sellistele elukatele enam Kapten vastu panna ei suutnud. Kapteni viimased sõnad olid küll julged, kuid jäidki kõlama kui hääbuv tuul: „Mis tunne on petta oma rassi?“ Selle küsimuse oleks ta nagu iseendale esitanud. Teadsin seda - kõik suured asjad on lihtsad ja neid saab väljendada ühe sõnaga. Vabadus. Õiglus. Au. Kohusetunne. Lootus. Sa oled õnnelik - kui sul on siht, mida mööda minna, kui sul on eesmärk, mille poole püüelda, kui sul on unistused, mille nimel elada. See ongi see vabadus omal maal. Vaba on see, kellel on jõudu loobuda kõikidest soovidest üheainsa nimel – vabastada oma maa võõrastest. Suure kurbuse aeg oli nüüdseks lõppenud ning Pandorase võõrad naasid oma surevasse maailma.
Acta est fabula - Lugu oli lõppenud, kõik oli läbi. Inimkond peab lõpetama sõjad või sõjad lõpetavad inimkonna. Siiski jääb elu kõigi aegade kõige suuremaks aardeks.
Unenägu lõppes, kui minu NAINE Avatarist puudutas mind. Ma suutsin alles nüüd elada mõttega, et ma olin vaba, aga ma poleks suutnud elada mõttega, et mul ei oleks olnud minu NAIST.
Sellega olidki lõpule jõudnud minu ulmelised unenäod Avataris ja hiljaks jääda oma sündimise päeva peole ei tahtnud ma mitte!
Pärismaalased moodustasid enamuse elanikkonnast Pandorasel. Teadsin, et vaimset suhtlemist tuleb arendada, kui tahan biolaboris ellu jääda. Olin ainuke, kelle närvisüsteem sobis Avatari kohaliku DNA-ga. Ka doktor Grace teadis, et püsin isegi veel kuus aastat mõistuse juures, kuigi tema vajas uuritavat, mitte läbistatud jalgadega merejalaväelast. Mind pandiga biomeetrilisse aparatuuri. Doktor Grace teadis liigagi hästi, et minu biomeetrilised näitajad on ülihead ja esimene haakumine imeks minu AJU. Ataksia ehk lihaste liigutuste kooskõlastatuse häire mul õnneks puudus. See oli doktori meelest ülihea. Autotoomia ehk mõne kehaosa äraheitmise oht mul ka puudus. Nüüd pidin ainult Avatariga kohanema, kuid Avatar oli nagu halb uni.
Nüüd olingi Avataris nagu eelajaloolises metsas ja nende loomade keskel. Kunagi ei ole liiga hilja oma eelarvamustest loobumiseks, kuigi teadsin , et relvaga ei teeks nende eelajalooliste loomade vastu midagi. Ma olin ju optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist aga igas raskuses võimalust.
Oh, ime! Sinisevöödilise sebrakehaga, saba, kollastest pupillidest silmade ja seakõrvadega NAINE lebas puul kui uss, mille külge oli osavalt naaldunud. Üritasin kuidagigi peletada endast metselajaid eemale ja tappa, kuid Naine astus koheselt võitlusse nende kaitseks. EI TOHI! Tekkis äratundmine –kohalik. Mõistsime õnneks teineteist keeleliselt. Nägin, kuidas hõljub kõikjal midagi õhulist ja valget minu ümber. NAINE andis mõista - PÜHA PUU seemned. Tutvusin suguklanniga Avataris. Eywa oli nende Jumalus. Sain teada - Hingede Puu on nende püha paik ja Toruk Macto on nende kõigi klannide esivanem. Minagi olin nüüd samasugune sinisevöödiline ja minu nimeks sai – JakeSully. Öeldi. Nomen est omen - Nimel on eelnev tähendus. Kas tõesti pidin just mina olema see väljavalitu, kes oli sunnitud kohalikega pidama läbirääkimisi ümberkolimiseks? Kuidas see oleks saanudki võimalikuks osutuda? Ma olin ju nüüd osa nende rahvast – olin NA, kelleks nad endid kutsusid.
Jõuti kokkuleppele - NAINE päästab mind ning õpetab. Ülimalt kiirelt tuli sellisel juhul õppida või suren. Valikut polnud! Õpetus algas raskelt, kuid siiski lootusrikkalt. Püüdsin igati leida seda ainuomast sidet nende loodusega, sest loodus teeb targa inimese rikkaks. See mul õnnestus – olin lõpuks VALMIS. Nüüd pidin endalegi allutama ainult oma sisetundele toetuvalt päris isikliku Ikrani. Pidin looma temaga ainuisikulise sideme ning esimene lend oli kõigemast tähtsam, mis näitaks, kas Ikraniga saavutatud ainuomane side kinnistus või hukkun. Lendhobune Ikran on nimelt kõige võimsam lendolevus Avataris, kes suudab lennata kõrgustes ja alluda ainult MINU tahtele. Mitte kellegi teise omale. Seega, pidin seda suutma . Suutsin! Teadsin nüüd - Ikran on vaenlastele surm ülaltpoolt.
Ja siis olime järsku NAISEGA nende esivanemate Hingede Puude all. Puud kuulasid alati kõikide sealviibivate palveid ja edastasid need esivanematele. Häälena kostus nende vastus tagasi. Suur leek sütib pisikesest sädemest ja pilk osutuski hinge reeturiks. Armastus ongi ju süsi, suudlus püssirohi, üks säde ja ongi plahvatus! Miks on nii, et inimhinge saladused on suured, armastus aga on neist kõige seletamatum? Teadsin ju - platooniline armastus on üks osa armastusest, meelus aga teine osa armastusest ja mõlemad ühtekokku moodustavad tervikliku armastuse. Ja siis me ühtisimegi – meist said NAINE ja MEES.
Ja siis järsku oleks nagu tornaado alanud. Puud kukkusid kui laastud. Kõikjal ümberringi. Suured sõjamasinad rammisid puid. Järelikult, Pandorase Kapten oli meid avastanud. Ma ei olnud ju päriselanikega läbirääkimisi ümberkolimiseks pidanud. Kuidas ma olekski seda saanud? See oli minu rahvas, minu rass! Ka meil on omad naised, lapsed ja mehed nagu igal rassil. Nagu igal rahval.
Kaptenist saatanat petta pole patt, sest tema patriotism põhines veendumusel, et tema kodumaa on teistest parem seetõttu, et tema on seal sündisid. Ta ei teadnud mitte midagi, kuid arvas, et teab kõike - see viitas selgelt tema poliitilisele karjäärile. Ta oli ka veendunud, et juhtidel lihtsalt peab vedama, sest inimesed loomupäraselt ei mõtle. Kas Kapten tõesti ei mõelnud, et ühtegi suurt tsivilisatsiooni pole võimalik alistada väljastpoolt enne, kui see on hakanud mõranema seest. Kapteni juures teadsin sedagi, et kui inimene loomastub, siis on ta halvem kui loom. Traditsionalistid aga ei anna võitluseta oma positsioone käest. Avatari rahvaid ümber asustada? Miks siis mitte ka õhku, pilvi ja ka Hingede Puid omastada? Kas ei andnud Suur Vaim neid kõiki vaid oma lastele kasutada? Kui teiste rahvaste/rasside kahjustamine on rumala loomuomadus, siis tema peale vihastamisel on niisama vähe mõtet kui tule peale, mille omaduseks on põletamine. Teada ju - vägivald on rumaluse viimane võimalus. Kapten ja tema meeskond proovis ja üritas kõike - gaasipomme, süütepomme, turmtuld ja šokirünnakut. Kuid hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi. Teadsime, kui meil on liiga targad ja tugevad vastased, seega tundusime ka endale tarkade ja tugevatena.
Ja ometi olin ma sõdalane, kes unistas ainult rahust. Me sõdisime ju selleks, et elada rahus. Olles olnud merejalaväelane, teadsin hästi, et parim kaitse on rünnak. Ja teha tuli just seda, mis momendil oli võimalik. Kasutada tuli tänast päeva ja usaldada vähe järgnevat. Kui meie ei aita üksteist, siis kes seda veel teeb? Me ei oleks saavutanud Avataris oma kohta enam, kui oleksime seisnud lihtsalt valvel - tuli rünnata ja mis parata, saada ka ise parajalt säru. Ellujäämine sõltus nüüd meist endist. Kuni me veel üritasime polnud me veel kaotanud. Inimeste iseloomus peituski nende saatus.
Olukorda andis veel päästa - teadsin seda! Mets on nagu võrgustik, mis on meile kõige tähtsam. Kogu klann oli kogunenud Hingede Puude juurde. Seal nad palvetasidki kooris ja palusid Eywa abi. Nähes seda vaatepilti – teadsin kindlalt! Concordia civium murus urbium - Rahva hääl on Jumala hääl. Konkordia tsiivium muurus urbium - Kodanike üksmeel ongi linnade müür. Ibi victoria, ubi concordia - Kus on üksmeel, seal on võit! Amat victoria curam - Võit armastab hoolt, midagi ei saavutata ilma vaevata. Sinna jõudes võttis vastu mind mu oma rahvas ja kutsus mind nüüd nende klannide esivanemate järgi Toruk Macto´ks. Kas tõesti olin ma selle au ära teeninud? Ei veel! Kindlasti mitte veel. Olla usaldatud oli suurim kompliment kui olla armastatud. Ei saanud jaatada oma ajalugu, oma juuri, mida veel polnud - see oleks toonud kaasa puu kuivamise. Enesele tõotuse andmine rahustas hinge, sest iga antud lubadus oma rahvale oli nüüd võlg. Tõotuse täitmine oli aga juba jonniajamine iseendaga.
Viimane löök tuli anda - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Si vis pacem, para bellum - Kui tahad rahu valmistu sõjaks! Audentes fortuna iuvat - Julgeid aitab õnn. Rahva kohus oli olla seal, kus neid kõige rohkem vajati. Ja see koht oli siin – Pühade Puude all Eywa´le palveid saates.
Kapten aga ei taganenud. Tema tahtis oma - see oli tema missioon. Lõpuks oli Eywa võtnud meie rahva palveid kuulda ja saatnud JakeSully´le abi. Isegi oma robotmasinaga sellistele elukatele enam Kapten vastu panna ei suutnud. Kapteni viimased sõnad olid küll julged, kuid jäidki kõlama kui hääbuv tuul: „Mis tunne on petta oma rassi?“ Selle küsimuse oleks ta nagu iseendale esitanud. Teadsin seda - kõik suured asjad on lihtsad ja neid saab väljendada ühe sõnaga. Vabadus. Õiglus. Au. Kohusetunne. Lootus. Sa oled õnnelik - kui sul on siht, mida mööda minna, kui sul on eesmärk, mille poole püüelda, kui sul on unistused, mille nimel elada. See ongi see vabadus omal maal. Vaba on see, kellel on jõudu loobuda kõikidest soovidest üheainsa nimel – vabastada oma maa võõrastest. Suure kurbuse aeg oli nüüdseks lõppenud ning Pandorase võõrad naasid oma surevasse maailma.
Acta est fabula - Lugu oli lõppenud, kõik oli läbi. Inimkond peab lõpetama sõjad või sõjad lõpetavad inimkonna. Siiski jääb elu kõigi aegade kõige suuremaks aardeks.
Unenägu lõppes, kui minu NAINE Avatarist puudutas mind. Ma suutsin alles nüüd elada mõttega, et ma olin vaba, aga ma poleks suutnud elada mõttega, et mul ei oleks olnud minu NAIST.
Sellega olidki lõpule jõudnud minu ulmelised unenäod Avataris ja hiljaks jääda oma sündimise päeva peole ei tahtnud ma mitte!
- Jugandi-Oja
- Teadmata kadunud
- Postitusi: 11
- Liitunud: 19. Detsember 2009, 22:44
Postitas Spellbound » 10. Jaanuar 2010, 21:09
Mida ta sellega taotleb?
MEES, NAINE, PÜHA PUU?
Tõesti?
MEES, NAINE, PÜHA PUU?
Tõesti?
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1
LEVEL 1
-
Spellbound - Ristiisa
- Postitusi: 3527
- Liitunud: 01. September 2008, 14:34
- Asukoht: Tallinn
-
- Statistika
-
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 102 külalist
