Postitas Jolt » 10. Jaanuar 2010, 02:49
Käisin minagi kinos vaatamas ning väga lühidalt on mulje selline, et Sherlock Holmes a'la Ritchie oli parem kui ma kartsin, kuid halvem kui lootsin ehk tüüpiline malli järgi tehtud kogupere-action-seiklus-põnevus-ajastufilm.
Mina isiklikult pole eriti solvunud seepärast, et selle filmiga on maailmakuulsale detektiivile hollywoodlik spin peale lükatud. Nii palju kui ma varasemaid tv Sherlock Holmes'e näinud olen, on nad ikka ja alati väga akuraatsed ja ontlikud ning paaris ühe parajalt paksu ja väikest viisi rumala dr Watsoniga. Materjal kõigeks selleks on Doyle'i raamatus küll selgelt olemas, kuid samaaegselt on originaalne Holmes ka paras veidrik ning hooti, hetkedel mi'l ta üliinimlikult töötav aju piisavalt mõtlemisainet ei saa, löövad tal välja selgelt enesehävituslikud tendentsid. Watson see'eest on sõjaväelase taustaga ning, kui õigesti mäletan, siis mitte ainult naise mees ja vaid ennemini ikkagi naistemees.
Ritchie (või eelkõige produtsendid) eiravad varasemalt üledimensioneeritud korrektsust ja Sherlock Holmes on se'l korral päris goofy guy, maailma kõige täpsema haistmismeelega veel pealegi (hihii, kui lord Blackwood oleks Holmesile külmetuse suutnud korraldada võinuks film täiesti teisiti lõppeda). Üks mu lemmikuid stseene on see, kui Ritchie näitab, mis tempol Holmesi aju töötab. Ilma igasuguste liigsete efektideta ja küünilist huumorit kangutava dialoogita, lihtne ilmete ja montaažiga mängimine annab kogu mõtte väga edukalt edasi. Dr Watson on lihtsalt üks jolly good lad ja olen UltimateCriticuga nõus, Jude Law'lt pärineb üks filmi parimaid osatäitmisi. Holmesi ja Watsoni keemia oligi parim osa, nende omavaheline jagelemine on palju huvitavam, kui kogu suur spektaakel kokku.
Veel meeldis mulle vägaväga Hans Zimmeri loodud muusika, seda oli alati väga selgelt kuulda ja ajastu mõjutused töötasid täiega.
Mida aga üleüldse tunda ei olnud, oli Guy Richie lavastajana. Kui välja arvata üpris tempokas ja hästi filmitud algus ning veidi kraana otsast tiirutavat kaamerat, siis SH oli kohati suisa häirivalt safe värk. Tempo oli hea (eriti võrreldes Rocknrolla venimisega), aga kõik suured actionstseenid olid POTC klassist, eriti viimane. Paras ports jaburust. Suur haamer VS väike haamer teema jättis juba traileris ülitotra mulje ning filmis oli see täiesti konkreetselt häiriv, üleüldse see suur arminägu oli filmi kõige ebavajalikum tegelane.