Raamatud
Moderator: Meeskond
Lugesin läbi The Story of B ja loodetud alternatiive see raamat meie praegusele "valele" elulaadile taaskord ei pakkunud. Ishmaelis oli neid ilmselt isegi rohkem. Vaid mõned malbed viited kultuuride pluralismile ja pisikestele isemajandavatele kollektiividele, mida lugeja ise peab hoolega täiendama, et neid niiviisi üleüldse sõnastada võiks.
Paistab et Story of B oligi suunatud rohkem kristlikus vaimupimeduses elavatele inimestele, kellel on sünnil pealesurutud ususüsteemile vaatama küllaltki avatud maailmavaade. See vähemus, mis ameerikas siiski eksisteerib.
Lugesin Umbrella Academy ka läbi. Palju parem kui julgesin eeldada.
Hetkel käsil Pahareti kirjapaun. Mulle vabsee ei meeldi Lewise stiil ja hoiak inimeste suhtes, kusjuures suudan - vähemalt iseenda hinnangul - eristada kirjaniku hoiakuid tegelaste hoiakutest.
Paistab et Story of B oligi suunatud rohkem kristlikus vaimupimeduses elavatele inimestele, kellel on sünnil pealesurutud ususüsteemile vaatama küllaltki avatud maailmavaade. See vähemus, mis ameerikas siiski eksisteerib.
Lugesin Umbrella Academy ka läbi. Palju parem kui julgesin eeldada.
Hetkel käsil Pahareti kirjapaun. Mulle vabsee ei meeldi Lewise stiil ja hoiak inimeste suhtes, kusjuures suudan - vähemalt iseenda hinnangul - eristada kirjaniku hoiakuid tegelaste hoiakutest.
-
LiveForThis
- Ristiisa
- Posts: 4911
- Joined: 28. June 2008, 15:25
- Location: Tallinn
"Jumalaema kirik Pariisis" sai lõpuks läbi. 3/4 raamatust moodustasid puhtalt kirjeldused. Niipea, kui tundus, et lugu hakkabki lõpuks kuskile välja jõudma, tuli kohe peale 10 lehekülge mõne ruumi kirjeldust, mille pärast seda raamatut, nagu välja tuleb, nii kõrgelt üldse hinnataksegi.
Nii palju, kui ma seda lugu varem kuulnud olin, hämmastas mind, et Quasimodo+Esmeralda lugu jäi raamatus tegelikult üsna tagaplaanile. Põhivend oli hoopis Claude Frollo.
Raamatu kõige vingem tegelane oli ilmselgelt Pierre Gringoire.
Nii palju, kui ma seda lugu varem kuulnud olin, hämmastas mind, et Quasimodo+Esmeralda lugu jäi raamatus tegelikult üsna tagaplaanile. Põhivend oli hoopis Claude Frollo.
Raamatu kõige vingem tegelane oli ilmselgelt Pierre Gringoire.
JazZ- wrote:... 3/4 raamatust moodustasid puhtalt kirjeldused. Niipea, kui tundus, et lugu hakkabki lõpuks kuskile välja jõudma, tuli kohe peale 10 lehekülge mõne ruumi kirjeldust...
Balzac kirjutab sarnaselt. Isa Goriot, mida ka kunagi kohustuslikuks anti, ei suutnudki just nende friggin kirjelduste pärast lugeda; minu aju kõvakettale nad igastahes hästi ei mõju, mispärast tol korral vahetasin raamatu "Madame Bovary" vastu välja.
Praegu käsil Vonneguti "Tšempionide eine", mis alguse põhjal tundub oluliselt parem kui "Kullisilm".
-
LiveForThis
- Ristiisa
- Posts: 4911
- Joined: 28. June 2008, 15:25
- Location: Tallinn
Nii nüüd tuli käsile võtta Franz Kafka "Protsess", mille algus on igatahes üsna huvitav.
Samas tahaks juba väga alustada Stephen Kingi Tumeda torni seeria 4. raamatuga, milleks on "Võlur ja kuul", aga aega ei leidu.
Masendav. Suvel lugesin järjest kõik kolm osa läbi ja nüüd ei leia aega edasi lugeda.
Samas tahaks juba väga alustada Stephen Kingi Tumeda torni seeria 4. raamatuga, milleks on "Võlur ja kuul", aga aega ei leidu.
Masendav. Suvel lugesin järjest kõik kolm osa läbi ja nüüd ei leia aega edasi lugeda.
JazZ- wrote:Forza wrote:Mulle istusid nii Isa Goriot kui ka Jumalaema kirik Pariisis kui ka Hüljatud!
Müts maha sinu ees, kui sa tunnistad, et need järjestikused 30 lehekülge "Jumalaema kirikust Pariisis", mis tervenisti ainult Jumalaema kiriku ja Pariisi kirjelduste peale läksid, oli mõnus lugemine.
Kas just mõnus, aga hariv kahtlemata ning pealegi tänapäeval selliseid teoseid enam ei kirjutada, seega oli mõnus mõelda, mis toimus see aeg, kui selliseid teoseid kirjutati.
Jaan Kross - "Kolme katku vahel"
Mõnus võimalus lülituda paariks tunnikeseks päevas ümber 16. sajandi Tallinna eluolusse. Hea vaheldus raamatutele, mis kujutavad peaasjalikult eesti talupoegade rasket saatust. Lisavõlu annab muidugi Krossi põnev mäng meie emakeelega. Puudust ei tule huvitavatest karakteritest ning palju on võimalik tõmmata paralleele tänapäevaga. Olen arutlenud mõne inimesega, kes seda samuti lugenud on, ning oleme ühel nõul, et antud raamatuseeriast saaks teha suurepärase, stiilsetest stseenidest pulbitseva filmi.
Soovitan soojalt.
Mõnus võimalus lülituda paariks tunnikeseks päevas ümber 16. sajandi Tallinna eluolusse. Hea vaheldus raamatutele, mis kujutavad peaasjalikult eesti talupoegade rasket saatust. Lisavõlu annab muidugi Krossi põnev mäng meie emakeelega. Puudust ei tule huvitavatest karakteritest ning palju on võimalik tõmmata paralleele tänapäevaga. Olen arutlenud mõne inimesega, kes seda samuti lugenud on, ning oleme ühel nõul, et antud raamatuseeriast saaks teha suurepärase, stiilsetest stseenidest pulbitseva filmi.
Soovitan soojalt.
"All you need for a movie is a girl and a gun."
Bret Easton Ellis'e "Ameerika psühhopaat"-i hakkasin lugema. Väga huvitav on siiamaani. See on tõesti selline nagu ette kujutasin ja nagu mulle räägiti. St. et kõike on väga detailselt kirjutatud. Bateman'i hommiku kirjeldamine oli super. Lambikas tilu-lilu tekst igasugustest šampoonidest, juuksepalsamitest ja muudest hooldamisvahenditest, aga fuck noh: hästi kirjutatud. Täpselt nagu QT dialoog. Väga tähtsusetu tilu-lilu, aga ikka naudid.
Pooleli on ka veel Isa Goriot, kust 50 lehte on loetud, aga kuna mind see absoluutselt ei koti ning ei lugenud väga süvenenult, siis ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mille kohta selle 50 lehekülje jooksul lugesin. Kohustuslik kirjandus on leim, ausalt. Homme on raamatutöö selle peale. Väga tore.
Pooleli on ka veel Isa Goriot, kust 50 lehte on loetud, aga kuna mind see absoluutselt ei koti ning ei lugenud väga süvenenult, siis ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mille kohta selle 50 lehekülje jooksul lugesin. Kohustuslik kirjandus on leim, ausalt. Homme on raamatutöö selle peale. Väga tore.