Postitas Jugandi-Oja » 23. Detsember 2009, 09:44
Dokumentaalfilm "Septembrinumber" paljastab ajakirja Vogue aasta kõige mahukama numbri valmimise seninägematu protsessi. Filmis keskendutakse Vogue'i peatoimetaja Anna Wintouri ja loovjuhi Grace Coddingtoni omavahelisele võitlusele ühe ajakirjanumbri kokkupanekul. Äärmiselt huvitav on jälgida, kuidas moegeeniuste kohati kaootiline ja intriigiderohke koostöö kütab kirgi ning tekitab vastasleere kogu toimetuses. Nende kahe kange ning andeka naise omavaheliste kompromisside tulemusena sünnibki "piibel", mis paneb paika järgneva 12 kuu moemaailma trendid.
Anna Wintour on USA mõjuvõimsaim naine. Ta on moemaja produtsent ja peatoimetaja. Tema seisukoht jääb alati peale. Kas tõesti on ta ülempreester või paavst? Ei kumbki. Peatoimetajat jälgitakse alati terasemalt kui moestaare. Tema ajakirja reklaamid on fantastilised – kõiges glamuur. Anna ei peida end ega oma mõtteid moesuunast. Ta teab täpselt, mis osutuks riskiks – läbikukkunuks. Anna nägi kuulsustehullust ammu ette. Ta teadis, et enne „teisi“ tuleb tööd hästi teha, tuleb endast kõik anda. Anna ütleb: „Moodi alahinnata pelgavad palud, kuid see ei tähenda et olen rumal.“ Ta teadis ammu, et tuleb töötada nagu kellavärk, muidu puhkeb kaos ja just esimeste fotodega on alati mure. Ta teab täpselt, mis on üleposeeritud, mis isikupäratu. Anna istub alati nii kiretult, et teistel tippdisaineritel nagu Vera Wang, Jean-Paul Gaultier, Oscar de la Renta ja mitmelgi teisel hakkavad käed värisema.
Anna isa oli ajalehetoimetaja, kes oli oma kasvatuselt viktoriaanlik ja leidis, et naiste emantsipatsiooni tuleb kasvatada maast-madalast. Isa soovis, et tütrest saaks ajakirja Vogue peatoimetaja.
Anna teab - tuleb purustada rekord – luua bränd. Ameerikas on alati iluvõlg. Anna tõstab esile lõike. Ta leiab, et karusnahka kõlbab alati kanda. Ja karusnahkse kasuka juurde sobib haruldaselt hästi karusnahkne müts. Talvisteks värvideks valib ta – must, sinine ja smaragdroheline. Samas - roosa mõjub kevadiselt. Anna ütleb kindlalt: „Jakk on uus mantel. Neid ei tohi olla mujal käsitletud.
Sügishooaja tõmbenumber on jakk – kui me midagi toetame, siis see müüb!“ Anna läheneb pragmaatiliselt – ta teab!
Loovjuht Grace Coddington eelistab poeetilis-fantastilist stiili. Sellest see toimetuse juhtfiguuride kokkupõrked - karakterite intrigeerivad telgitagused filmis. Kuid - stiilis kokku leppida pole võimalik!
Grace räägib: „Ma võistlesin noortekonkursil ja minust sai modell 1959. aastal. Briti Vogue´s olin ma parim. Olen töötanud USA Vogue´s 20 aastat ja otsin välja sobivaid kohti võtete jaoks. Mul tuleb alati silmad lahti hoida ja leida inspiratsiooni. Tundub, et mood on fantaasiavaene, kuid see ei vihja mitte tekstuurile. „Kuum“ pole tekstuur vaid nahk. Nahk ongi tekstuur – meie stiil. Tegelikult on muinasjutulisi värve. Moes on täpid ja ka triibud. Juuksed võiks olla midagi täiesti uut ja palju parukaid.“
Grace on väga andekas ja kangekaelne. Ta rõhutab kolleegidele: „Nõudke, muidu jääte süüdlaseks. Ja kaotajaks. Tuleb ennast maksma panna.“ Ja seda Grace juba teab, et saada tipptegijaks moekunstis, selleks on moekunst liiga ebaõiglane. Selles on tal õigus. See on tüdrukute paradiis, kus modellid ja näitlejad hakkasidki pidama moodi kuulsuse ja raha lahutamatuks osaks. Ja jälle ning jälle vaatab kogu meeskond kollektsioonivaateid ja siis peetakse moekoosolekuid.
Anna räägib: „Väiksed kleidid, just kandmiskõlbulikud – need peavad olema. Nagu rusikas silmaauku on kasuka juurde karvamüts. Kangas peab olema õhetatud kangas. Mood peab olema nagu vanas luitunud filmis – mahe ja ähmane. Just tagavalgusega saavutame mahedamad toonid. Neid ei tohi erksamaks teha! Just tekstuur peab avaldama muljet, need ei tee värviblokke. Värviblokk ei ole värvide sobitamine.“ Anna teab, mida räägib.
Kuid Grace hädaldab: „Kui eelarve on piiratud, siis ei taha seda ette võtta. Kuid see on kindel viis eelarvet suurendada, kui rääkida eelarvest teiste kuuldes. Mõelge vaid – selle numbri tooteid roogiti välja 50 000 dollari eest! Siis on tõesti väga raske järgmise asja juurde asuda.“ Uskugem teda.
Ja ongi jäänud vaid üks nädal numbri ilmumiseni. Ja alustada tuleb kindlasti looga, mis kisub lugema. Siis selgub, et kaanega läheb aega ja fotosid on veel puudu. Anna helistab Mariole: „Kas on veel midagi, mida võiksime vaadata?“ Aeg jookseb. Numbri valmimiseni on jäänud nüüd vaid viis päeva. Anna: „Ma higistan nende pärast nagu hull. Esikaanele võtame Sienna Milleri selle näo, selle keha ning teeme ka ta kaela korda, kuid siis tuleb need retušeerida. Värviblokk on lõpuks valmis.“
Ja nüüd tiksuvad juba kaks halastamatut päeva numbri valmimiseni. Mõelda vaid - aasta tippnumber, kuid fotograafid alles pildistavad. Ning siis tuleb Grace´lt ainulaadne mõte: „Paneme nad lähestikku ja hüpates! Suurepärane pilt!“ Ja nii see ongi. Vapustav pilt!
Septembrinumber on lõpuks valmis! 2007. aasta Vogue septembrinumber kaalus ligi 2 kilo ja seda müüdi 13 miljonit eksemplari ning see oli 100 lehekülge rohkem kui mullu. Suur ja pretensioonikas.
Nüüd lõpuks on aega Annal rääkida: „Mood ei vaata tagasi. Ainult ette. Mood on üldse veider tööstus. Mõned peavad moodi oma edukuseks. Grace on geenius. Ta korraldab paremini pildistamisi, kuigi ma pole temaga alati ühel nõul.“, „ Minu tugevaim külg - otsustavus, nõrgim – lapsed ja soovin tagakäelöögivõimet!“
Mood on religioon, Vogue on piibel!