Postitas Hülss » 16. November 2009, 20:56
Ma vaatasin täna filmi "500 päeva armastust" ja antud filmi siirus ravis minu sita ebakindla enesetunde. Sisu on lihtne, elust ja armastusest, saatusest ja kokkusattumusest, aga seejuures hästi kirjutatud. Siirus immitseb läbi tema pooride nagu neli aastaaega korraga ja lõpp toob esile garanteeritud laia naeratuse. Mõnel võibolla isegi üksiku õnnepisara. Seega, film sisendab lootust, enesekindlust ja elutahet, mis on iga korraliku filmi peamine eesmärk. 500 Days of Summer sobib peamiselt noortele, aga laiaslaastus nii üksikutele, paaridele ja igasugustele muudele suhte variatsioonidele seal vahepeal.
Presentatsioon on viimistletud, kus sulanduvad ühte hea muusika, värvilahendused ja montaaž. Näitlejatööd on piisavalt head, täites oma ülesande, kuigi Gordon-Levitt teeb siin pisut parema etteaste kui Deschanel ja see pole tingitud mehe "ohvri" rollist. Deschanel on mulle alati meeldinud ja ta sobib siia, aga ta jättis pigem rahuldava kui meeldejääva mulje. Sellele vaatamata on näitlejatepaar väga hea klapp. Lavastaja Marc Webb'i jätan endale meelde, sest nagu ütlesin on presentatsioon üllatavalt stiilne kompott. Värvilahendused on ainuõiged just eriti kontoristseenides, kuid samas valguvad samad toonid ka mujale ja seda paneb tähele. Kõik detailid klapivad, mis on peamine põhjus miks antud film niivõrd hea efekti andis. Kogu teos on üks muhe austusavaldus 60ndatele. Kõrvaltegelased on meeldejäävad, kuigi "väike õde" jättis tüüptegelase mulje. Jutustaja roll oli õige valik.
Film ütleb algul, et tegemist pole armastuslooga ja kuigi sisu kontekstis on see õige, paigutatakse ta romantiliste komöödiate alla niivõi teisiti. Antud klassifikatsioon mõjub kindlasti alandavana, sest järjekordne romantiline komöödia ta pole. 500 Days of Summer on midagi pisut enamat, midagi mis rikub reegleid. Ja soundtrack mängib perfektsuse lähedal.
8/10