Siiani oli see saaga mu jaoks lihtsalt üks suur pettumus - kui mu FB feedi satuvad aeg-ajalt mingid pildid nagu:
...siis ok, ma põhimõtteliselt mõistan, sest sarimõrvamine nõuab kahtlemata suurt heroilisust ja värki, aga minu maailmas võiks ühel õigel kangelasel mingi isikupära ka eksisteerida, mida Michael Myersil lihtsalt vähimalgi määral pole. Surematus ei muuda sind automaatselt huvitavaks, kui ainus, mis sind Toby Flendersonist eristab, on kapten Kirki mask.
Haiku for da Mike'u:
Michael A. Myers
sa mõrvad mind surmani
igavusegaSeega ei mõista ma päris täpselt, miks fännid potentsiaalset huvitavale antaloogiafilmide saagale vee lihtsalt Michaeli puudumise pärast peale tõmbasid - kas see nagu HEA asi poleks olnud või? Järjekordne näide sellest, kui rumalad inimesed 80ndatel olid! Aga ok, kui jätta kõrvale fakt, et Michaelist ma lihtsalt ei hooli, mõrvaku ta oma sugulasi palju tahes, siis esimene ja teine film olid vähemalt stiilselt tehtud, olgugi, et surmavalt igavad; kolmas siiani seeria parim osa, aga teadagi, mis sellest sai; neljas ja viies osa on nii halvad, et ma ei suuda neid õigupoolest isegi vihata ja kuigi viies osa ongi vist üks kõige pohhuimalt tehtud filme üldse, siis neljas ei saa oma kaitseks isegi seda kaarti käia - ometi ei suuda ma selles olulisemalt suuremat väärtust näha, sest ükski võimalik lõpplahendus ei lunasta mu kannatusi, mida 1,5 tundi Danielle Harrise ulumist põhjustasid.
Niisiis, kuna kuuendale osale vahetult eelnenud filmid olid slasherid kõige isikupäratumas võtmes üldse ja teadsin, et see osa saab olema antud liini viimane, siis olin täiesti valmis, et see on oma eelkäijatega võrdväärselt imev, aga ennäe imet! Olen ausalt öeldes üpris kuri, et Filmiveebi keskmine hinne sellele osale
4.33 on, sest tegu on tavamõistes
hea ja "Halloweeni" saaga mõistes
suurepärase filmiga, sest tuleb välja, et mina pole ainus postitiivne asi, mille 90ndad endaga kaasa tõid. Esiteks sisaldab "Michael Myersi needus" esimest korda terve "Halloweeni" saaga jooksul adekvaatset huumorit ja on näha, et vahelduseks pärineb stsenaarium kelleltki, kes hoolib (khm, 5. osa). Lisaks on esimest korda terve seeria jooksul ekraanil tegelased, kellele ma vähemalt MINGIL määral kaasa suudan elada (sry, Laurie Strode) ja lugu sisaldab midagi enamat kui "Michael on tagasi Haddonfieldis! Michael mõrvab mõned inimesed! Michael saab surmavalt haavata! Nali-nali, ei saa ta midagi." Tommy Doyle'i olulise tegelasena tagasitoomine oli lahe nüke, Paul Ruddi palkamine ka, kultused on meeldivad, see mõnus 90ndate
campy feel ka. Võib-olla vaatan kunagi
producer's cut'i ka, aga kuna mul on kuri kahtlus, et mu maitse ühtib rohkem nende 14-aastaste poistega, kelle tõttu see omal ajal ümber lõigati, sest need vilkuvad MTV montaažid mulle suht meeldisid, siis esialgu sellega väga ei kiirusta.
I know this sounds crazy, Harry, but I love him. I write to him every week. I think I even want to have his child /.../
Deep down, he's just like you and me. He just needs someone to understand him. Someone to love him.
<- See on a) katkend filmist, kui te peaksite ignorantsed olema ja b) väga naljakas, kui te peaksite halva huumorisoonega olema.
Lisaks lahe nüke, et Jamie oma onu head autojuhtimisgeenid pärinud oli.
7/10