Postitas IlseV » 27. August 2009, 21:55
Inglooorious Baasterds
Hmm, kavatsesin ka Basterdite teemasse pikemalt kirjutada, aga siis loen eelnevaid postitusi ja ahhaa, näe, hau kirjutas juba sellest ja rauls tollest ja Kidd kolmandast ja Jolt neljandast ja kokkuvõtteks öeldigi kõik ära. Aga midagi siiski:
Tarantino on Tarantino, ja seda vist ei muuda miski. Mulle kuidagi istuvad need chapterid, mis ei pruugi küll kronoloogiliselt õiges järjestuses olla ning tekitavad seetõttu mõnusa segaduse.
Teiseks kuradima heaks plussiks on see twisted huumorimeel, mis avaldus saundträkis ja loo sisus. Muusikavalik on ka üldiselt meeleolukas ning muigama ajav. Üldse on kogu film tervikuna väga viimistletud, just selles mõttes, et stilistilistele detailidele on pööratud tähelepanu ja ei teki sellist sloppy-floppy-tunnet.
Kummalisel kombel naersin/muigasin väga palju, isegi olukordades, kui seda ette vist polnud nähtud. Aga no tõesti, neid skalpe lõigati nagu leiba ning üks koht ühes killimisstseenis oli niivõrd mehhikoseebilik, kui veel annab olla. See-eest "haakristitamist" vaatasin sõrmede vahelt piiludes.
Ahjaa, ühed filmi tähtsamad osad - dialoogid - olid üsna geniaalsuse piiril. Nautisin, kui pinget järjest kruviti ja kruviti suuremaks, kuidas liikus kaamera, missugune oli näitlejate miimika ja see üldine meeleolu lihtsalt viis mindblowingu äärele.
Hans Landa tegelaskuju twisted naer, creepy iseloom ja huumor; Bridget von Hammersmarki ja Shosanna Dreyfusi ilu ja Basterdid (italiaano nali oli küll lihtsakoeline, aga üsna mõjuv). Siinmainitud Eli Rothi ülevõllikeeramine isegi niiväga ei häirinud, pigem vaatasin seda lihtsalt leebema pilguga.
Kindlasti jäi veel midagi meeldejäävat mainimata, aga nojah sellega.
Inglorious Basterds oli hea film, aga ma pole veel kindel (liiga värsked emotsioonid), kas ta mulle nüüd niii väga meeldis meeldis. Positiivselt meelestatud olen see küll.