Level kirjutas:Ma lendan unes päris tihti. Mõnus on.
Nõustun.
Unes lendamist on seostatud ka inimese hingelise vabadustundegaja kuuldavasti ainult osa inimestest näeb unes lendamist.
Ma lendasin lapsena päris tihti ja kaua ja kõrgele. Nüüd olen saavutanud lendamise tahtmise läbi, viimane kord kui unes lendasin ei saanud ma pilvelõhkujatest ja neid ümbritsevatest traatidest kõrgemale - tundsin end vangina.
Samuti oskan seostada halvad unenäod sellega, et olen hilja õhtul kõhu liiga täis söönud. Näiteks õõvastava näo nägemine oma toa aknast. Sellele järgnes ärkamine ning aknast välja piilumine. Siis tõmbasin teki üle pea, sest unenägu oli nii reaalne ja see hirmutunne ei kadunud kuhugi.
Mõnda unenägu saab rohkem kontrollida kui teist. Pakub teatavat rahuldust ise otsustada, kuidas unenägu areneb.
Haigustega seostuvad hoopis sürreaalsed unenäod- jooksen hiigelsuurte valgete kerade keskel. Suure palaviku korral on see unenägu alati sama.
Mäletan korda, kui kuulsin luulusid, lapsena ja väga haigena. Kuri mehehääl teatas mulle, et mu ema sureb. Ma kargasin voodist välja ja ajasin ema üles, endal nutt kurgus. Oh seda kergendust, kui ema pahaselt küsis, milles asi. Ma muidugi vastasin, et ei midagi ja ronisin oma voodisse tagasi.
Aga lennata tahaks küll...
-Breathe.... Deeply, yes, of course, but, by all means.....: exhale- RDA