Postitas IlseV » 13. November 2009, 00:19
Teadsin (tean veel kirjutamise hetkel) Joy Divisionist üsna vähe; üht-kaht lugu kuulnud, märkmikusse kirjutatud kui bänd, keda kunagi uurima hakata tuleks. Selleks ajaks, kui Controli vaatama hakkasin, olin ausalt öeldes unustanud, missuguse filmiga tegu.
Seni nähtud eluloodraamad on tavaliselt enamasti jäänud selliseks keskmisest korralikumaks filmiks, aga kiskunud kuidagi igavaks ning ühekülgseks. Loo arengu poolest ei saa ka Controli niiväga eriliseks pidada, kui teda võrrelda näiteks I'm Not There'ga, kus Dylani elu läbi erinevate karakterite ning isikute käsitletakse. Aga nähtu, pagana päralt, ei tea isegi mispärast, läks korda, päris suurelt. Võib-olla oli oma osa must-valgel pildil, või millelgi muul seletamatul.
Eks ta vist nii ole, et mõne aja pärast emotsioonid lahtuvad, aga praegu, kohe peale vaatamist, on küll meeldivustase kõrgel kõrgel, osa sellest omab ka arvatavasti hiljuti päris elus kogetu.
Noh, ja Joy Divisioni võtan nüüd korralikult mängukavva.
"When the routine bites hard
and ambitions are low
And the resentment rides high
but emotions won't grow"