Postitas Jolt » 02. Mai 2009, 18:47
Anansi Boys
Aasteta eest lugesin Häid endeid ja olin päris sillas tollest. Mäletan küll, et keskkoht vajus veidi ära, kuid selle puudujäägi korvasid erakordselt vaimukad väljendid, mis kogu raamatusse ühtlaselt pikitud olid; andekalt kirjutatud tegelaste galerii; lõpp, mis töötas viisil, mida ma hetkeks enam ei mäleta. Tollal ei teadnud ma herr Gaiman'st midagi ja viitasin kõikides komplimentides vaid Pratchettile.
Nüüdseks on aga nii, et olen proovinud mitut Pratchetti kettamaailma raamatut lugenud ja võibolla ei alanud ma õigest otsast, aga pole suutnud vaimustuda tema loomingust. Õe riiulilt laenatud lasteraamatud see-eest on päris pagana head, eriti meeldis Hämmastav Maurice... Hoopis teine lugu on aga Gaimaniga. Iga uus teos, millega kokkupuutunud olen, veenab mind üha enam tolle venna ääretus andekuses.
Anansi Boys pole midagi väga sügavat ja igavikulist, see on lihtsalt ääretult hästi kirjutatud ajaviitekirjandus. Täiskasvanute muinasjutt, mis on täidetud vaimuka humooriga ent suudab samal ajal kohati päris äkkiliselt hirmutavaks pöörata. Kogu ulme osa on väga õnnestunud ja paneb eeldama, et American Gods on ka päris hea lugemine. Etteheitena vaid niipalju, et viimases kolmandikus põimusid tolleks ajaks vähemalt viieks erinevaks liiniks pillutud tegelased natukene liiga kergesti.
Kindel lemmikhetk oli see, kui Charlie Nancy viienda peatüki alguses hiigelpohmelliga ärkas.