Postitas Hülss » 03. September 2008, 14:31
Nii head segu draamast ja komöödiast nägin ma viimati filmis As Good As It Gets. Ma kohe põhjendan.
Viimasel ajal on lavastatud mitmeid filme, kus on palju tegelasi ja nad kõik tunnevad üksteist ühel või teisel moel. Little Children on üks nendest filmidest. Ka Crash on selle trendi hea esindaja, kuid pisut depressiivne. Sellega ma ei viita, et Crash ei teeninud oma parima filmi Oscarit, kuid LC jätab mulle elutruuma mulje. Raske on kirjeldada seda filmi ilma, et kõlaks halvustavana mõne teise hea filmi suhtes. Ta on film, kus draama ja komöödia on pea ideaalses tasakaalus. As Good As It Gets oli rohkem koomiline ja seda paljuski tänu Jack Nicholsonile. Crashi lugu oli aga räägitud väga traagilises noodis, kuid siin filmis jooksevad mõlemad liinid harmooniliselt. Olin varem kuulnud selle filmi tiitlit, aga siiani polnud juhust teda näha. Vaatamata sellele, et LC oli Oscaritel esindatud, suutsin ta mingil põhjusel unustada.
Väikesed Lapsed on ansamblifilm, sest enamus tegelastele on antud piisavalt palju aega, et ennast kinnistada ja huvitavaks teha. Pedofiil, keda armastab ainult tema ema; endine politseinik, keda kummitab tema minevik; kolm koduperenaist pargipingil; lapsehooldajast isa, kelle naine teeb dokumentaale; lapsehooldajast ema, kelle mees vahib internetipornot; politseinikest jalgpallurid; rulapoisid; raamatuklubi naised ja paljud muud "väiksemad" tegelased, kes lisavad loole oma kaalu. Viimasena ja kindlasti mitte vähem tähtsam on filmi Jutustaja roll. Hääl, kes lugu jutustab/kommenteerib filmi vältel, kuulub väga kogenud mehele selles vallas. Tema humoorikad tähele- panekud, meeldivalt rahulikus toonis, seob kogu krempli kenasti kokku. Jutustajale kirjutatud tekst on kohati niivõrd hea, et ma hakkasin igatsema, kui ta pikemat aega vait oli.
Kõigele vaatamata on siin kaks tegelast, kelle ümber toimub põhitegevus. Neid kehastavad Kate Winslet ja Patrick Wilson. Kaks abielus vanemat, kes kohtuvad täiesti süütutel asjaoludel ühe kena elamurajooni lastepargis. Nende esimene kohtumine on aga piisav, et külvata seeme millekski enamaks. Paar hakkab algselt kohtuma regulaarselt linna avalikus basseinis, kuid kumbki ei suuda ennast tagasi hoida ning iha võtab võimust. Mõlemad tahavad tunda end elusana, tahtmine, mida me kõik jagame. Selle filmi tugevaimaks küljeks on aeg, mis on kulutatud kõigile tegelastele, et vaatajal tekiks nende vastu sümpaatia ja seda isegi pedofiili suhtes. Tegelaste loomisega on vaeva nähtud ja näitlejate valik õigustab seda.
Umbes filmi keskpaiku tekkis mingi tühik, mis jäi õnneks väga lühikeseks. Kohe, kui tekkis tunne, et nüüd hakkab film venima, võttis ta tuurid jälle üles ja murdis Jutustaja toel edasi. Little Children on kaks tundi ja kümme minutit pikk. Vaatamata sellele on see pikkus õigustatud. Pole ju probleem vaadata ka kolmetunniseid eeposeid või pikemaidki, kuid on oluline, et film oleks korralikult lõigatud ja sisse poleks jäetud stseene, mis ei oma loo seisukohalt mingit tähtsust. Little Children'is ei esine midagi üleliigset. Targalt kirjutatud ja hästi lõigatud. Siin on tegelased, kellest te hoolite ja tänu sellele on LC südantsoendav ja tragikoomiline lugu elust enesest. Film põhineb Tom Perrota raamatul, autor on kaasa löönud ka stsenaariumi kirjutamisel koos filmi režissööri Todd Field'iga. Tundub, et koostöö klappis, sest Little Children on üks kuramuse hästi kirjutatud film.
Põhitegelased läbivad oma raskused ning saavad oma "lahenduse". Iga tegelane, kellel midagigi öelda, tundub vajaliku ja olulise osana filmist, mida kohtab suhteliselt harva. Selliseid filme teevad tavaliselt Farrelly vennad (ma räägin tõsiselt), Pixar ja James L. Brooks näiteks. Isegi ratastoolis politseiülem (eeldades, et ta oli politseiülem) andis nö selle viimase lihvi. Ta lausus terve filmi jooksul kõigest paar lauset, aga tema tegelane oli nagu kirss vahukoore peal. Ka ei oska seda filmi ette kujutada Jutustaja humoorikate vahemärkusteta.
Heliriba Thomas Newmani poolt on ilus ja ei pressi ennast peale, sest Little Children on vägagi dialoogipõhine. Kahjuks kõlab filmi parim jupp muusikat lõputiitrite ajal. Väheseid kordi, kui vaatasin tiitrid täiesti lõpuni, sest neid saatis tõeliselt hea keelpillipala. Filmi üks parimaid kohti oli kindlasti ka võimsa orkestrimuusika saatel mängitud jalgpallimatš.
Kokkuvõtteks: kogesin siirast rõõmu Väikesi lapsi vaadates. Koheselt tekkis huvi lavastaja teiste filmide vastu, kuigi raske on ette kujutada, et tal midagi sellest paremat oleks pakkuda. Tõeliselt hea valik näitlejaid oli siia filmi kaasatud ja kõik tegid fantastilist tööd. Müstiliselt ilus ja andekas Jennifer Connely, Patrick Wilson on hakanud mulle näitlejana aina rohkem meeldima. Kate Winslet pole siin päris Oscari nominatsiooni vääriline, kuid teeb hea rollisoorituse sellegipoolest. Jackie Earle Haley'lt on see alles teine film, mida ma nägin ja ka tema oli suurepärane. Kindlasti mainimist väärib Noah Emmerich mureliku eks-politseinikuna ja Phyllis Somerville pedofiili emana. Ning aplaus Will Lyman'ile, kes luges Jutustaja teksti. Nii palju häid tegelasi ja kindlasti ükski nendest ei tundu liigsena. Lugu elust enesest, inimsuhetest ja nende keerdkäikudest. Little Children on leidnud oma koha minu lemmikute hulgas.
Little Children
9/10