Hiljuti korraldas Harry kümnenda
BNATi. Nüüd sai ka minu kolmas iga-aastane filmimaraton läbi. Sai lebotatud terve eilse päeva voodis ja vaadatud ära 9 filmi. Võrdluseks eelmine aasta vaatasin 13 ja üleeelmine 11. Nii et siiani kõige nõrgem aasta, aga filmivalik oli kõige uudsem.
Vaatasin siis
SIDEWAYS
ELECTION
MILK
SLUMDOG MILLIONAIRE
GRAN TORINO
CHE: PART ONE
RIDE LONESOME
SEVEN MEN FROM NOW
SURVIVING DESIRE
Alustasin siis Sidewaysi kordusvaatamisega. Väga mõnus ja nauditav film, aga ta ei ole minu jaoks eriti naljakas. Sellepärast ta muidugi kehvem film pole, ma ei ole kunagi seda võtnud kui komöödiat. Järgmiseks võtsin kohe ühe vanema Payne'i filmi. Election on päris hää indie. Payne kasutab selles poliitilises kõrgkooli filmis pinge tõstmiseks palju Leone elemente ja tema filmide muusikat. Reese Witherspoon mängis päris hästi, a ta tegelane oli paras pain-in-the-ass. Siis sai kohe otsa vaadatud teine poliitiline film. Frost/Nixoni kõrval teine selle aasta seitsmekümnendate poliitiline draama, mis on suur auhinna jahtija. No see on kindlasti parem kui Howardi film, aga minu jaoks jälle midagi enneolematut. Kogu näitlejate grupp oli tiptop. Penn oli küll Penn, aga vahepeal mängis ikka väga puhtalt geid. Ja kui ei teaks, et rezissöör on Gus van Sant, siis ei oskaks elusees arvata, et see mees sai sellise traditsioonilise hollywoodiliku poliitdraamaga maha. Järgmiseks sai pilk heidetud selle aasta wunderkindi Slumdog Millionaire peale. Ta on tõesti päris hea. Nagu leebe City of God Miljonimängu ja bollywoodliku tantsunumbriga. Väga südantsoojendav ja tore. Visuaalselt väga vinge ja kreisi. See ülekuulamise teema ja selline värk jäi natu kahtlaseks. Alguses ülikarm ja pärast leebe. Selle poisi lapsepõlve oli huvitavam jälgida kui noorusiga. Midagi nagu oli mäda. Nagu mingi kivi jäi pärast filmi kinga ja hakkas kriipima. Ei tea. Peale seda tuli Gran Torino. Eastwood oli päris vihane. Dialoog oli vahepeal natu kahtlane, aga iseenesest oli mõnus vaatamine ja päris normaalne film. See idee ja point mulle meeldis. Peale seda vaatasin Che esimese osa. Huvitav ja hea. Del Toro oli päris ehtne. Soderbergh oskab ikka väga erinevaid asju teha. Hollywoodliku Ocean 13. kõrvale kohe selline marksistlik ja väga truu portree kuulsast kuuba revolutsionäärist. Tegelt ma tahtsin seda filmi rohkem vaadata operaatoritöö pärast ja näha, milleks Red One kaamera võimeline on. Ja peab tunnistama, et kuigi see on hd, siis näeb päris ehtne välja küll. Tavavaataja vast ei saaks arugi, et see pole filmilindile filmitud. Peale Che'd tegin Budd Boetticheri double-billi. Tema kaks paremat westerni. Mõlemad üsna head ja huvitavad, sest mõlema filmi pikkus oli umbes 70 minutit. Aga selle üürikese ajaga ta suutis kehtestada tegelaed ja olukorrad ja kõik oli väga vinge. Ta filmidel ei ole seda traditsioonilist esimest episoodi, kus viiakse vaataja protagonisti igapäeva ellu, vaid film hakkab kohe probleemiga pihta ja ei ole mingit tühja panemist. Ja lõpetuseks üks tunniajane Hal Hartley indie. Väga mõnus üheksakümnendate alguse indie maik oli juures. Dialoog meenutas kergelt Linklaterit. Mõtlesin veel unemütsiks vaadata Night of the Creepsi, aga uni oli juba peal ja ei viitsind ennast piinama hakata.
Ja nii ta oligi.