Tell No OneTegu on väga hea thrilleriga, potentsiaalselt parimaga, mida ma sellel aastal üldse näinud olen (kuigi, ega ma suurt ei suuda meenutada ühtegi head põnevikku sellest aastast või ka üldse ühtegi stiilipuhast thrillerit - see ilmselt on omaette kõnekas fakt).
Lugu, mis küllaltki kiiresti käima lükatakse, on midagi sellist (esimesed 7 min): Väga muhedal ehtprantslaslikul veiniolengul on muu seltskonna hulgas üks paar - Alexander ja Margot. Midagi otseselt ei öelda ega näidata, aga nende suhtes on selgelt teatud pinge. Järgmisel päeval näeme Alex't ja Margot't sõitmas järve äärde, flashback'de abil toel saab aru, et tegu on traditsiooniga, mida nad on pidanud juba küllatki pikalt. Minu võitis see paar väga kiirelt enda poolele ja see on küllalt oluline, sest et see lisab kõigele järgnevale kaalu. Pisitüli tõttu tormab Margot ees minema ja nii juhtubki, et kui ta mingisse meile mitte nähtavasse hätta satub ei jõua Alex õigeaegselt kohale. Järgmisel hetkel saab ta kurikaga hoobi pähe ja kukub järve.
Kui Margot surmast on möödunud juba 8 aastat ja tema väidetav tapja on juba teada ning kinnipüütud. Alex pole siiski armastatu kaotusest üle saanud, unustamisele ei aita kaasa ka see, et kuskilt selle sama järve ümbrusest kaevatakse välja kaks tursket luukere ja üks kurikas, millel on Alexi DNAd, lisaks ei suuda Alex kuidagi seletada kuidas ta järvest pääses. Kallima surmas süüdistamine ei muuda teda vähimal määral koostööaltimaks. Lisaks tiirutab Alexandri ümber kamp kahtlaseid tegelasi ja keegi, kes paistab Margot kadumisest teadvat rohkem, kui ükskõik kes muu.
Miks mulle see film sedavõrd palju meeldib on see, et see on otsast lõpuni thriller. Ei ole mingit tarbetut žanrivahetust nagu Secret Window või Vanilla Sky puhul. See, et tegu on millegi ilmvõimatuga on esimene asi, mis pähe tuleb ning kui üks põnevik läheb seda rada pole mina siiani rahule jäänud. Tell No One's tuleb põnevus ja pinge aga sellest, et tegelasi avatakse täpselt paraja kiirusega ja kõigil on mitu kihti - perspektiiv toimunust jõuab filmi kestel muutuda väga mitu korda. Teise žanrina, millesse filmi eelkõige paigutada, on tegu vast armastulooga ning seegi osa on hästi teostatud, tõeliselt usutav ood kaotatud armsamale.
Alexanderit mängib keegi, keda nimetaksin prantsuse Dustin Hoffmanniks, mitte ilmtingimata selle pärast et tema osatäitmine oleks sama hea, kui Hoffmanni esimeses rollid. Õnneks pole põhjuseks ka see, et tema osatäitmine on pooltki nii unustatav kui Hoffmanni viimased. Kes vaatab näeb põhjuse ise ära. Tema kaasat Margot mängib Marie-Josée Croze - kui see nimi midagi ei ütle, siis ei maksa heituda. Ise ma seda ka peast ei tea. Küll aga võiksite teda, vähemalt nägupidi, mäletada Tuukrikellast ja liblikast... nii seal kui siin filmis suutis ta suhteliselt napi ajaga väga sümpaatse tegelase välja mängida.