Goodbye Solo
Südamik lugu, mis jäi hinge kriipima ka peale filmi. Nagu Wrestler. Solo oli väga vinge ja muhe vend. Humoorikas ja südamlik. William oli samas väga suure sisemise pingega, mis tuli tänu heale näitlejatööle ka esile. Indie'le omaselt ei süübitud otseselt Williami probeemi vaid anti aind väikseid killukesi ja vihjeid. Lõpp kaljuäärel oli väga hea. Seal oleks pidanudki lõppema, aga kahjuks venitati natuke peale emotsionaalset kulminatsiooni edasi.
Tsoon
Mehhikos asub keset slumme suurte müüridega eraldatud rikaste rajoon, kus kehtivad omad reeglid. Nende arvates on mõrvad lubatud ja isegi politsei ei saa neid vahele võtta. Teema ja metafoorid on head, aga kui tegelased pole absoluutselt sümpaatsed, siis ei aita enam miski. Film ise oli hollywoodlikult kerge jälgida, aga oli ka väga häid ühiskonnakriitilisi stseene. Lõpetati jälle mingi mõttetu plaaniga.
The Chaser
Mis mulle meeldis oli see, et vaataja teadis koguaeg kõike. Ta teadis, ja isegi tegelased teadsid, kes on mõrvar, ning vaataja teadis ka, kus on pantvang ja kas ta on elus või surnud. Peategelane, eks-detektiiv praegune pimp, ei teadnud vahepeal mitte midagi ja hakkas järjest asja uurima ja oma ühte tüdrukut otsima. Hea oligi see, et film suudeti teha huvitav ja tegelasi polnud igav jägida. Pinge oligi selles, kas protagonist suudab leida üles tüdruku. Kõik peamised tegelased olid head. Psühhopaat oli eriti huvitav vend. Rahuliku südamega tunnistas kõik üles ja sama rahulikult võis haamriga kellegi surnuks peksta. Peategelane oli ka päris sihikindel tüüp. Vahepeal pomises ja vandus omaette ja ei kõhelnud vastu astuda kambale politseinikele. Miskipärast meenutas ta mulle täiega Oh Dae-su't. Välimuselt paksu kondiga ja sihikindlus ja julgus ning muidugi see haamer.. Montaaz oli hea ja kiire, vahepeal kasutati palju detailplaane. Kaameratöö oli ka hea, siin filmis nägin algustiitrites esimest korda sellist professiooni nagu lighting director - varem pole valgustajat nii kõrgelt hinnatud. Valgus oli muidugi väga hea, eriti seal rajoonis, kus tagaajamised toimusid. Lõpp aga suudeti jälle ära rikkuda. Peale õiget lõppu tuli veel hulk mõttetuid stseene ja plaane. Aga muidu võiks selle filmi DVDlegi soetada. Ja nüüd saab Chan-wook Pargi ja Ji-woon Kimi kõrvale lisada uue nime, keda Lõuna-Korea kinos jälgida - Hong-jin Na.
O' Horten -
Väga lihtne ja südamlik lugu. Stiililt nagu Roy Anderson, aga mitte nii kunstiline, maagiline ja humoorikas. Aga inimlikum ja tegelase kesksem kui Roy. Päris head vedurijuhi huumorit oli kah. Naerda ikka sai korralikult. Võrreldes Bent Hameri teise hea ja samas stiilis filmiga Köögilood, siis too oli stiilsem aga siin oli rohkem tegevust ja oli huvitavam. Muusika oli ülimõnus. Tahaks kohe niisama kuulata.
. Oleks seal ainult 3 või äärmisel juhul 4 lõiku, mis segamini, ei oleks ka väga häirinud, aga pärast nõudis korra keskendumist, et tervik kokku panna. Kuid filmiga jäin väga rahule! Nagu Forza ütles, nende tornide kerkimist oli väga lahe vaadata. Samuti muusika - see oli nii kümnesse minu arvates; kõik need pildid ning meenutused varajasemast samuti. Igatahes esmakordne PÖFF'i elamus oli meeldiv!
. See selleks. Peategelasteks on aga 3 sõpra, kes saavad kokku ja lähevad baari lobisema. Nad otsustavad kõik südame pealt ära rääkida. Välja tuleb igast huvitavaid asju, kõigil on midagi suurt hinge peal. Päris head teksti panevad. Tänu ennast tühjaks rääkimisele, leiavad kõik elule uue mõtte. Haarav film, 8/10.
