Postitas Jolt » 15. Juuni 2008, 14:17
Ilfi ja Petrovi 12 tooli ja Kuldvasikas. Esimesest olen kunagi ülimalt ammu filmina muidugi näinud, kuid väide "jajajaaa, midagi nagu mäletan küll..." oleks räige liialdus. Seeläbi oli kogu sisu lugemisel uudne ning nii ju ongi parem.
Kuigi esimene raamatu nimestki järeldub väga palju, siis ikkagi oli see paremini kirjutatud. Võibolla lõpu teatav aimatavus panigi kirjanikke rohkem pingutama selle nimel, et vahepealne aeg oleks täidetud hetkedega, mis põnevad. Teises raamatus oli paraku venivaid kohti. Siiski, kui Ilf ja Petrov oleks otsustanud ka kolmanda raamatu kirjutada, siis oleks ilmtingimata ka tolle läbi lugenud.
Põhiliseks plussiks nende raamatute puhul on üllatavalt (õigustatult) kriitiline suhtumine NSVL'i, kogu satiir on ülimalt vaimukas. Naerda saab meeletult. Nii palju kui - isalt kuuldud lugude põhjal - tean sellel ajal toimetulemisest, on kõik väga täppi. Kogu kriitika ilmselt aga tingibki selle, et mõlemad raamatud lõppesid mulle ülimalt vastumeelselt, ülistades selle nilbe korra ideaale. Aga need on nii kunstlikud ja vägivaldselt lisatud lahendid, et loodetavasti ei uskunud kirjanikud ise ka nende kehtivusse. Ja minupoole soovitus on see, et Kuldvasika viimase peatüki võib vahele jätta, see ei lisa loole mitte halligi ja vaid veidi umbmäärasem lõpp toimib palju paremini.