Postitas hau » 17. Veebruar 2008, 23:46
Kes filmi pole näind ärge lugege.
Kuigi ma teadsin, et sellega on sama lugu, mis mul oli A History of Violencega, et esimesel vaatamisel ei hinda seda headust õigesti, aga järgnevatel vaatamistel hakkab see film minus kasvama. Historyt vaatasin siis alguses ei avaldanud mingit erilist muljet, sundisin end vaatama seda teist korda, sest kõik aina kiitsid, siis hakkasin juba vaikselt taipama selle geniaalsust, ja peale 4. korda on see mu lemmik film. Seda teades vaatasin ma Easternit ja samamoodi ei mõistnud alguses kogu selle filmi geniaalsust. Teine vaatamine tegi aga juba oma töö ja praegu on see üks mu lemmik eelmise aasta filme.
Kõige rohkem imponeeris mulle just järjekordselt geniaalne Cronenbergi lavastajatöö ja Knighti stsenaarium. Stsenaarium just peaks saama tähelepanu. Seal on kõik nii täpselt paigas, igal stseenil, igal tekstilõigul, igal teol on kindel tähendus selles loos ja film räägib palju rohkem kui näha on. Olen kohanud arvamusi, et lõputwist, kus tuleb välja, et Viggo on politseinik, oli mõttetu - see pole nii, juba varem mitmel korral vihjati vaikselt sellele, et ta töötab politsei jaoks. Samuti mulle meeldis see, et lõpp jäi lahtiseks ja keegi peale vaataja ei saanud teada, et Kolja oli politseinik. Väga geniaalne, tavaliselt saab keegi tegelastest selle teada ja siis öeldakse seda ka vaatajale.
Viggo tegelane oli väga vinge, just tema suudab sellist huvitavat coolnessi tekitada sellises külmas venelases. Mortensen ongi väga soe inimene ja seda on ka ta tegelastes näha. Erinevalt maffiaboss Semjonist, kes oli selline tüüp, et põhimõtteliselt peale igat ta lauset või pilku võiks keegi tema käe läbi surra. Väga ehtsa vene kargusega tüüp. Casseli Kirill oli samuti väga huvitav karakter. Selle maffia kiidulaulu varju jääb aga Naomi, kes maandus järjekordselt hea ja inimliku tegelasega.
Kui kellelegi see esimesel korral ei meeldinud, siis sundige ennast vaatama seda uuesti, see on perfektne. See on film, mida tulevikus uuritakse ja õpitakse filmikoolides. (Nagu ka TWBB ja NCFOM).
Pealkirja juures on huvitav see, et kuni see tõlgiti eesti keelde lugesin ma seda koguaeg Easter Promises ehk lihavõttelubadused.