Postitas hau » 19. Veebruar 2008, 22:49
Viimane kord kui seda vaatasin (3. kord), siis hakkas mulle isegi Tommy Lee Jonesi vana sheriff Ed Tom rohkem meeldima kui surm isiklikult (ehk Sugar).
See film ongi temast, kuigi ta lülitub otseselt filmi alles mõnikümmend minutit peale algust ja võtab täielikult loo üle paarkend minti enne lõppu. Peab tunnistama, et selle lühikese ajaga, kui Ed Tom ekraanil on, jõuab ta teha rohkem tegelase arendust, kui Llewelyn ja Anton. Lõpus tekib lausa sümpaatia tema vastu. Tema juures kõige huvitavam ongi see, et ta ei tee midagi, tema vastu tekib kaastunne ja ka kaasaelamine läbi ta räägitud juttude. Küll ta räägib oma isast või siis kohutavaid kuritegusid, mis vihjabki juba varakult sellele, et vanadele meestele(või sheriffidele) pole siin hullus maailmas enam kohta. Lõpus oli isegi kahju, et ta ei suutnud Mossi päästa, sest ta peamine eesmärk ei olnudki kuriteo uurimine vaid Llewelyni päästmine Surma käest. Tema vanamehelik huumor, iroonia ja sarkasm oli ka muhe, eriti suhtlemisel oma noore paarimehega, kellel oli ka filmis paar head hetke.
Mind lummab selle filmi juures kõige rohkem see, et nii vähe nagu Ed ekraanil oli, suudeti ta muuta väga eriliseks, huvitavaks ja rikkaliku iseloomuga tegelaseks, kelle elu me õppisime filmi esimestest stseenidest kuni viimasteni. Need viimased kaks lugu, mis ta rääkis oma isast olid väga südamlikud. Esimene, kus ta kaotas isa antud raha ära, mis ilmselt tekitas tal süümepiinu või pani arvama, et isa ei suhtu sellesse mõistvalt ja teine, kus ta uskus isa headusesse ja hoolivusse.