Postitas Hülss » 04. Aprill 2008, 02:11
Ma ei tea mis närilised need on, aga Tiku ja Takut ma mäletan küll. MTV3'st sai väiksena neid palju vaadatud, inglise keelne nimetus oli vist "Chip and Dale" ja loomulikult ei räägi ma siin nendest meesstripparitest. Algul näidati neid Walt Disney multikates, siis hiljem tehti neile oma sari, mis meenutas Indiana Jonesi või midagi sellist. Aga nüüd siis selle filmi juurde...
Alvin and the Chipmunks jätkab Hollywoodi perversset vajadust või traditsiooni panna loomad rääkima filmis. Siiani ei ole ma näinud kuigi palju normaalseid filme, kus see tunduks...loomulikuna. "Babe" oli üks esimesi mida ma mäletan ja kuigi see film oli täiesti talutav ei näinud ma vajadust, et taolisi filme peaks veel kunagi tegema. Alvin'is olid loomad arvutianimatsooniga tehtud, mis on veel aksepteeritav teatud mõttes, et mitte panna elus loomadel suud pähe hiljem ja oma tahtmist mööda liikuma. Viimane on minu jaoks lihtsalt haiglane idee. Tühjale õhule on aga näitlejad lihtsalt pidanud hakama näitlema, sest ajad on sellised. Kui on siiski kindel kavatsus panna siin planeedil eksisteerivad loomad rääkima kinolinal, siis peab vähemalt sisu olema tasemel.
Ülla, ülla! - siin on see ideaalist väga kaugel. Sisu on kokkuvõttes selline: heeliumist sõltuvuses kolmest (animeeritud) vöötoravast saab peaaegu ülemaailmne sensatsioon, sest nende hääl võlub masse. Inspiratsioonipuuduses vaevlev laulukirjutaja astus kogemata tõelise kullamäe otsa ja plaadifirma mees ihub nende järele hammast. Siinkohal lõpetan sisust rääkimise, sest rohkem ma ei suuda.
Vöötoravad, kes terve elu metsas elanud, teavad kõike inimeste maailmas eksisteerivate asjade nimetusi: muffinid, krediit, latekskindad jne. Aga noh nad oskavad ju lugeda, nii et muu pole eriti oluline. Kui vaataja on kõige selle debiilsusega harjunud, siis ta võibolla isegi suudab naerda mõned korrad selle filmi jooksul. David Cross, plaadifirma mehena on peamiselt see, kes filmi parima teksti ette kannab ja tema sobib sellesse rolli kui valatult. Ka Jason Lee ise suudab mõne koha peal naerma ajada, aga kuna stsenaariumi üldine saastane tase paneb piirangud peale, siis pole siin lihtsalt millegagi eriti tööd teha. Ma ei imestaks, kui filmi parim tekst oleks kohapeal improviseeritud, kuid vaevalt ta niimoodi läks. Lisaks on siin üüratul määral muid loogikavigu, mis on lihtsalt absurdsed, aga lapsed nendest nagunii ei hooli. Oravad räägivad ja käituvad põhimõtteliselt nagu väikesed lapsed ikka, kuid see on ka täiesti suhteline, sest mõnes kohas ei lähe tekst kokku sellega mida normaalne väike laps muidu ütleks. No näete isegi, ma räägin inimlastest oravatele viidates. Vot nii haige film.
Filmi parim koht on see kui üks oravatest võtab suure heeliumi hingetõmbe ja ta hääl muutub sellest ajusid keevitavast häälest mõnusaks bassiks. See oli naljakas. Lisaks tuleb meelde see Akoni esimene hittlugu, kus refrääni laulis sama heeliumihääl. "Lonely" või mis ta oligi. Filmi ennast ei soovita, eriti mitte väikstele lastele. Hollywoodist tuleb sellele sihtgrupile tunduvalt paremat kraami, kasvõi nt. Pixari filmid.
Alvin and the Chipmunks
4.5/10