Postitas Rasmus » 28. Detsember 2015, 19:18
Oleks võinud ju praktiliselt perfektne film olla, aga kulminatsioon, mis pole isegi õige kulminatsioon, vaid pigem nagu epiloog, on ikka paras let-down, eriti kõike eelnevat arvestades. Juba "Die Hard 2" lõpp on minu jaoks selline piiripealne värk, kuna lennuki õhku laskmine ei ole päris nii isiklik, kui märulifilmi lõpuvõitlus ideeliselt olema peaks, aga kolmandas jaos on see ikka eriti antiklimaatiliselt teostatud. Rikub flow ära, või midagi sellist.
Üldiselt on tegu muidugi täieliku imelisusega nagu "Die Hardi" seerias ikka kombeks (viienda osa olemasolu ignoreerin täielikult). Esimene pool on eriti tugev ning seda suuresti tänu Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni omavahelisele keemiale. Mängude ja telefonikõnede osa olen alati selle filmi parimaks ja põnevaimaks küljeks pidanud — kahe esimese osa suhtes mõnus vaheldus. Võib-olla on see isegi pisut liiga ilmne, et ühele eraldiseisvale stsenaariumile on hunnik diehardilikku kraami juurde kirjutatud. Jeremy Irons on kurikaelana ülikõva, aga Alan Rickman ja William Sadler on eelnevalt lati niivõrd kõrgele kergitanud, et vähemaks suurt võimalust polegi.
9/10