Bändid, mis teid enim on mõjutanud

[Reinuvader Rebane]

bändid pole mind kuidagi teinud. ma lasen nad endast läbi seedin ära ja siis kas jääb miskit pidama või ei. aga osad mille sära minu jaoks ilmselt ei lahtu, siiski on. Näiteks päris mitmed sellised folgi-bändid, keda hästi kaua olen teadnud. Fluxus ja Timmermanside veljeksed. Jestas, loodan et nad see aasta kohal on. Haydamaky - see oli pauk. Vot selle kohta võib küll öelda, et see oli mu esimene tõsine fännamine terve pika elu jooksul. Tõeline psühhoos. Siis Oingo Boingo. Kool and The Gang. Jamiroquay. Ultima Thule. Jäääär. Ja muidugi Kiigelaulukuuik, sest nemad ju pea kõik Olav Ehala laulud laulnud meie legendaarsetes filmides....
Ma olen rohkem küll ühe-muusiku-inimene. Bob Marley. Bryan Adamsi periood oli vahepeal. Louis Armstrong. Billie Holiday. Django Reinhardt. Villu Veski. Johansonid. Shirley Bassey. Björk. Reggaest mustmiljon nime. Gregory Isaacs, Rita Marley... Marko Matvere ohh ja veel palju. Ikka ühekaupa, nii meeldib mulle. sajaprotsendiline indiviidikesksus.

[prayer]

Pikka juttu vast ei hakka panema, kuid kindlasti on selline muusika minu jaoks inspireeriv ning meelikõigutav. Enamasti on tegemist USA muusikaga, sest kodumaine muusika jätab mind suht külmaks.

Bändide nimekiri:
30 Seconds to Mars
Funeral for a Friend
Goo Goo Dolls
Hoobastank
Korn
Linkin Park
My Chemical Romance
Nine Inch Nails
Papa Roach
Placebo
Red Hot Chili Peppers
Saosin
Story of the Year
System of a Down
Taking Back Sunday

[Cagefactor]

metal yhe s6naga

[LadyBug]

Bon jovi..nende laulusõnad on päris palju mõjutanud ja mõtlema pannud...läheb suhteliselt kokku minu põhimõtetega ka. Mõned näited: It's my life, Have a nice day, Everyday, Keep the faith jne.

[Ralf]

Suurem kirg muusika vastu algas, nagu paljudelgi teist (ärge salake), Eminemi võidukäiguga paralleelselt. Ostetud sai kaks tema plaati ja need ribadeks kuulatud, siiamaanigi paari loo sõnad peas. Ega ma praegugi teda halvaks räppariks ei pea ja kui tema populaarsus vaibuma hakkas ning kõik eakaaslased teda miskipärast sõimama hakkasid, siis mina boikotiga ei ühinenud ja arvan siiamaani, et räppari kohta on tema lüürika hämmastavalt hea.

Koos Eminemiga kuulasin ka The Offspringi, mida on tänasenigi mõnus vahel kuulata. Peale neid lained tuli minu kõlareisse/klappidesse Vennaskond ja peamiselt seda kuulasingi - pikka aega vaid Vennaskonna muusikat.

Vennaskonna järel algas minu armastus Prantsuse duo Air järele (peale filmi "The Virgin Suicides" nägemist, nemad tegid suurepärase soundtracki) ning sellest tsipa hiljem ka Briti indiebändi Belle and Sebastiani vastu. Sealt tuli ka kirg alternatiivsema ja vähekuulatuma muusika järele: avastasin ka bändi Carissa's Wierd, mis on siiamaani üks mu kindlaid lemmikuid, ja paar vanemat bändi, eriti Echo and the Bunnymeni, mis on lihtsalt vapustav. "Ocean Rain" on perfektseim album, mida tean. Kõik lood on suurepärased ja E&tB sürrealistlikud laulusõnad muudavad bändi muusika veelgi nauditavamaks.

Mingil hetkel meeldisid mulle ka ambienti ja muud rahulikumat elektroonilist muusikat edastavad netiraadiod.

Ja ega's rohkem suuremaid muusikamaitsemuutusi polegi olnud, suhteliselt roosa muusika inimene olen viimasel ajal... päris mitmed laulud on veitsa girly'd, mida kuulama juhtun. Praegu olen ajutiselt jälle Smashing Pumpkinsi lainel, kuigi see on tsipa liiga sünge mu jaoks. Billy Corgan on siiski vapustav.

Muusika on minu isikupäraarengule üldiselt vähe kaasa aidanud, vaid Carissa's Wierdi kohta võiks öelda, et luulekirjutamisoskust on nende lüürika küll parandanud... omamoodi. ;)

[Kama]

Ma alustasin samuti pop/punk/rockiga..nagu näiteks Offspring, Blink 182, Sum 41 jms. Offspringi kuulan siiamaani. Suht tänu Offspringile avastasin üldse selle california punk scene'i. Tekkisid uued lemmikud nagu Dead Kennedys, Bad Religion ja Pennywise. Siis tekkis puhtjuhuslikult huvi klassikalise roki vastu ja Led Zeppelin ja Pink Floyd olid mu playlistis regulaarsed...on siiamaani. Viimane punkt sellel teekonnal on The Clash kelle "The Singles" eest ma olin isegi nõus raha välja käima. Vahepeal avastasin Beatlesi ka, mis meeldima hakkas. Põhimõtteliselt praegu nimetatud bände olengi ma oma elu jooksul kõige rohkem kuulanud ja mis on kohati mu maailmavaadet muutnud. Õige jah, RHCP peaks ka vist ära mainima.

[uussaabas0]

Mina alustasin Vanilla Ninjaga. ma olin täielik fänn. Ostsin igasugust nänni kokku. Kuid siis hakkas järsku mulle 90 muusika meeldima, ning nüüd kuulan Rock´i ja natukene kõvemat musa, kuid ikka veel vahest kuulan 90 ja ka 80 muusikat. Kuid Ninjad mind ei huvita ültse. hetkel siis kuulan selliseid tegelasi nagu Evanescence ja Rob Zombie. Ja mulle on üks eriline muusika maitse, mida ei esine vähemalt minu tutvade ja sõprade juures. Nimelt ma õudsalt kuulan igasuguseid Soundtracke. Mul on juba kuskil mingi 20 plaati filmide muusikat. 11 ostetut ja 9 isetehtud. Rohkem ma vist midagi ei teagi kui niipalju, et (paljud on hakkand minuge selle pärast vaidlema, kui ma selle lause ütlen) Ma Jälestan Eesti Muusikat. Eelistan ikkagi välismaa muusikat.

[Storm]

Ma Jälestan Eesti Muusikat. Eelistan ikkagi välismaa muusikat.

T2pselt sama siin

[KiiZ]

ja siin. aga ma ei ütleks, et jälestan, vaid eesti muusikast pole ma enda jaoks kahjuks midagi leidnud veel.

Edit: Kuidas ma võisin küll Chalice'i unustada

[RockabillySarin]

jmke

[Cagefactor]

iron maiden on see tänu kellele ma praegu metalit kuulan.

[mad3in3stonia]

Jah, rääkige siis südamelt, et mis bändid on teist teinud selle, kes te praegu olete.

Esiteks viis raadiotiskost punk-rocki peale loomalikult The Offpring, kelle "Americana" kassetti ma sünnipäevaks sain. Olin päevapealt muutund poiss. Sealt hakkasid tulema igasugused Blink-182, Sum41, Green Day jne.

Peale seda käis vilksamisi üle must nu-metali laine (Limp Bizkit, Papa Roach, P.O.D. jt.). Õnneks ei puudutanud see mind nii palju nagu teisi noori minu ümber, jäin siiski suht truuks enda punk-rockile.

Siis üks suvi tuli Metallica. Järjekordne kannapööre. "Ride The Lightning" ja "Master of Puppets" sai vist ribadeks kuulatud. Sealt tulid loomalikult ka Slayer ja Pantera mängu. Hevi läks õnneks suht kiirelt üle, aastaga kuskil.

Ja siis lõpuks (03/04 kuskil) sattus minu kuulamiskaugusesse metalcore - Converge, Poison The Well, Hopesfall, As I Lay Dying, Zao jms. Siiamaani olen truuks jäänud stiilile, muidugi natuke karmimat ja natuke softimat ka sekka. Vanasid lemmikuid respekteerin siiamaani ikka mingil määral...

Jah, andke tuld!

mine metsa täpselt nagu kuulaks oma m6tteid!
mul oli k6ik täpselt samamoodi aga mul METAL ja Nu METAL vahetavad kohad ära ennem tuli Metallica ja siis Metallica laine läks üle ja tuli
Papa Roach, Limp Bizkit, P.O.D. ja nüüd ma olen sellel lainel...

[Shotgun]

Ütleme nii, et kõige esimesena hakkas mõjutama klassikaline rokk-muusika, mida kuulati mu lähiringkonnas väga palju. Igasugused Deep Purple'd, Def Leppardid, ZZ Top'd jms. Kõige naljakam on see, et mitu,mitu aastat mul ei olnud mingisuguseid muusikalisi eelistusi stiili ega bändi suhtes - kuulasin, seda, mida keegi parasjagu kuskilt kuulas. Mul ei olnud endal muusikat ega teadnud ka suurt bändidest midagi. Asi aga ajapikku muutus. Rokkmuusikale lisaks hakkas mu kõrvu kostma ka muid bände, nagu Modern Talking, 80's disko jms. Vaikselt hakkasin muusikamaastikul rohkem orienteeruma ning omad eelistused olid kiired tulema. Sõbrad vahetusid vahepeal kiiresti ning ühe tõsisemaid stiilimuutuseid tõigi mu ellu järjekordne 'uus sõber'. Sedapuhku kasvas huvi üha enam ja enam rapi vastu. Mis siin tõesti salata, Eminem tegi suhteliselt puhta töö kassetiriiulil. Kui Eminem välja jätta, siis eelistasin kuulata rohkem räigemat gangsta rapi: Mobb Deep, N.W.A., Dr. Dre, Snoop Dogg, Ice Cube, Wu Tang Clan, Run DMC, 2Pac. Gangsta kõrvalt ei kadunud siiski kuhugi ka hip-hop: Cypress Hill, Public Enemy, Beastie Boys, De La Soul jms.
Selline aeg kestis paar aastat, kui järsku märkasin, et pole enam tegijaid, kuulan samu lugusid ja plaate (mis on küll head) koguaeg ringiratast. Sai kergelt villand stiilist, mis ei vii kuhugi. Rapmuusika viskaski üle ning naasesin oma algsete eelistuste juurde tagasi, milleks oli/on rock. Midagi ei olnud parata, rokkmuusika pühkis omakorda plaadiriiulid puhtaks, ja seda üsna põhjalikult. Edasi sai hakatud karmimat muusikat kuulama: Manowar, Children of Bodom, Black Sabbath, Ozzy Osbourne, Blind Guardian, Judas Priest, KISS, Motörhead, Samael, Metallica, W.A.S.P., UDO jpms.
Siiani on lemmikstiilidena püsima jäänud hard rock ja (heavy, speed)metal. Aga see ei tähenda, et kui mõnest muust 'liigist' mõni hea lugu ette satub, siis ma ei kuula seda..

[Jussu]

On üks bänd, mis on läbi kõikide mu eluaastate kõlanud- Vennaskond.

Kui ma selline koolieelik veel olin, kuulasid mu ema ja isa seda bändi pidevalt ning tahes tahtmata jäid ka mulle mitmed lood kummitama. Vahepeal algklassides sai muusikat üsna vähe kuulatud ning kuskil 6-8. klassis kuulasin ma peamiselt kõikvõimalikku poppmuusikat (uno.ee oli lemmiksait : P ) ning sellest arenes mu maitse edasi 80-ndate diskomuusika peale, millest sai kuskil poole aastaga suurem kiindumus rokkmuusika vastu.
Kuskil aastake kuulasin ma peamiselt metalit ning nüüdseks olen ma pidama jäänud pigem jazz'i, blues'i ja sellise üldiselt mahedama roki peale. (Dire Straits, Creedence, Elvis, Sinatra, Eric Clapton, Johnny Cash, Led Zeppelin, Lee Ritenour, Nat King Cole, Neil Young, Paco De Lucia, Gary Moore, Quincy Jones, Roy Orbison, The Beatles/Eagles/Doors/Who/Yardbirds, Thin Lizzy, Tom Jones, UB40, Bob Marley, Carlos Santana jpt..) Samas aeg-ajalt tuleb tahes-tahtmata tuju kuulata jälle oma lapsepõlvesõpra Vennaskonda ning ka teisi eesti artiste kuulan ma üsna palju, sest see on lihtsalt vapustav kui palju head muusikat on meie emakeeles kirjutatud. (Sõpruse Puiestee, Dagö, Urmas Alender, Metallist, Smilers, Georg Ots, Raimond Valgre, Kosmikud, Metsatöll, Taak, Plekksaapad , Ruja jpt..

[LiveForThis]

Oh jah . Eks tuleb siis südamest rääkida
Nii alguses kuulasin suhtkoht kõike mis raadiost tuli jne.Otsest lemmikstiili ega bändi ei olnudki.Aga siis avastasin enda jaoks black metal bändi Cradle Of Filthi-i ja melodic death/power metal bändi Children Of Bodomi. Sellest sai täielik kannapööre minu jaoks.Edasi tulid sellised bändid nagu melodeathi kunnid In Flames,Arch Enemy, Amon Amarth ja Dark Dranquillity.
Siis tuli peale metalcore-i laine ehk siis As I Lay Dying,Killswitch Engage,Caliban jne ja nüüd hiljuti All That Remainsi ja Shai Huludi.Lisaks kuulan ka suure innuga igasugust trash(Machine Head)/death(Job For A Cowboy ja Cryptopsy)/gothic/doom(Moonspell ja Paradise lost)-metalit ning ka hardcore punki(Hatebreed jne). Olen ka vaikselt alternatiivset rokki kuulanud nagu A Perfect Circle ja Tool.Kuulan meelsasti ka Hollandi gooti rocki Within Temptationi.
Leian et metalmuusika on minu jaoks just see kõige kaunim ja brutaalsem muusika ja millest mul ei saa kunagi küllalt.