Postitas Reinuvader Rebane » 12. Juuni 2007, 01:08
oluline, sõbrad, ei ole see, MIS toimus, vaid MIKS toimus, ja KUIDAS seda kirjeldati. soovitan tungivalt Thompsoni raamatut lugeda, 175 krontsi Rahva Raamatust, seal on Thompsoni raamatuid kuhjaga hetkel.
Minu meelest nende retk meenutas pisut Don Quijotet. American Dream = nend eüllas missioon või nende Dulcinea. Gonzo oleks Panza ja Duke oleks Don.... arvestades Thompsoni austust klassikaliste kirjandusteoste vastu, ei oleks imekspandav kui ta oma raamatu ka nimme kuidagi Don Quijotega sidus. Aga samas ka Terry Gilliami tõmbab ju Don Quijote loo poole, nii et mine tea....
Mulle meeldivad kohutavalt need kaameranurgad, mis on otse näkku, otse silma...kui kogu maastik ja tegevus on vahel ainult päikeseprilli klaasil. flashbackid meeldivad ka, see kui Duke üritab meenutada juhtunut, kerib oma linti, ja näeb eelmise õhtu või veel kaugema mineviku iseennast midagi toimetamas.
nalja on palju. üle vaadates on mõned asjad ikka täiesti meisterlikud, nt. kui Duke pühas vihas Gonzot autos kärbsepiitsaga taob ja jääb siis kivistunud ilmega istuma nagu ei oleks midagi juhtunudki... ja kui ta tõuseb üles Z otsaees. naera pisarateni.
mu vanavanaema, keda ma ei tundud, oli ka 60ndail eetrit lonksanud ja siis kiiktooli magama jäänud, keel suust väljas ja jalad laiali.... ma imestan, et Duke ja Gonzo ainult nuusutamisega oma kaifi kätte said.