Iseenesest on see vägagi positiivne juhtum, nii eesti filmi seisukohalt kui ka silmas pidades meie ajalugu. Kahjuks on lõpusubtiitrites faktilisi vigu:
ln 1940 the Republic of Estonia|was occupied by the Soviet Russia.
Estonia became|an independent state.
Not a single shot was fired.
Esiteks ei okupeeritud eestit mitte 1940. aastal vaid juba 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu (tuntud ka Hitler-Stalini või Molotovi-Ribbentropi pakti nime all) salajase lisaprotokolliga, ning vene väed koondati piirile 28. septembriks. 1940 märts lõppes juba sõda soomega, ning pommitajad mis tegutsesid soomes tõusid õhku just eesti lennuväljadelt.
Parandaks ka seda väidet, et eesti anti ära ilma ühegi püssipauguta. Nimelt keeldus (täpselt ei mäleta) üks piirivalvur Narvas vene vägedele väravat avada ning lasi ennast ise maha aga vägesid sisse ei lasknud ja kuskil lõuna pool piiripunktis avas kogu piiripunkti koosseis vene vägede pihta tule. Muidugi lõppes see sellega, et kõik piirivalvurid 6-7 meest kes seal olid lasti maha.
Muidu on film üsna normaalne, Nüganen on hea lavastaja kuid kui me kogu aeg nagunii oleme harjunud end võrdlema soomlastega siis teeksin seda siingi. Soomlaste Talvesõda on vähemalt viis korda parem film kui meie Nimed Marmortahvlil. Meie filmis käis närvidele Hannes Kaljujärve üleforsseeritud näitlemine, meie meeste taktikaliste ja lahingustseenides kehv ja võlts näitlemine ja üldse oli see suht lavastusliku moega film. Palju jäi puudu reaalsesusest. Näiteks soomlased oma filmis suutsid vaatajani tuua päris tõetruu filmi, kus vaatajani suudeti tuua umbes samalaadsed tundmused mida pidid tundma soomlased kui tohutud vene üksused tankide toetusel ründasid.