Postitas hau » 15. Märts 2007, 23:04
Blue Velvet on igat pidi blue velvet. See sinine velvet on nii selles loos, helis ja lauludes kui ka visuaalses stiilis. Franki fetish sinise velveti vastu, laul sinisest velvetist ja production designi sinised velvetid igal pool. Väga heades tumedates toonides kaameratöö: tume sinine, punane, roheline. Ilusad värvid, mis on edasi kandunud ka Lynchi järgmistesse filmidesse.
Siit sai alguse ka Lynchi ja Badalamenti koostöö heliteostuse all, mis on edaspidi olnud lahutamatuks osaks lynchiliku müsteeriumi loomisel. Kummitavad jazzilikud lood. Näitlejatöö ja tegelased on samuti üks suurimaid plusse. Dennis Hopperi gaasi hingav ja fucke loopiv psühhopaat Frank on kindlasti ta üks tugevamaid ja hirmuäratavamaid rolle. Roberto Rossellinist päritud sügavus ja Ingrid Bergmanist päritud naiselikkus ja näitlemine kandusid Isabella Rossellini Dorothysse väga elavalt sisse ta sügavalt kurba tegelasse. Kyle MacLachlani ettevõtlik ja uudishimulik Jeffrey ja Laura Derni süütuke õpilane Sandy olid väga hea paar peategelastena. Franki kamba tegelased kõik olid lynchilikult stiilsed ja huvitavad. Väikses kõrvalosas olnud Eraserheadi Jack Nance oli lahe. Õnneks on kõik need suurepärased näitlejad edaspidi töötanud koos Lynchiga erinevates ta filmides ja mänginud väga müsteerilisi rolle.
Lynchi kirjutatud sisu oli hoolimata kõigist detektiivilugudest originaalne ja kõige selle eelneva taga oli muidugi tema suurepäraselt omapärane lavastajaoskus.
Lemmik detail/stseen oli kui alguses Jeffrey sai koronerilt teada, et kääridega lõigati see kõrv küljest ja siis kiire cut to suurtele rauast kääridele mis mõnusa kääriliku häälega politseilindi pooleks lõikas. Efektne.