Kurja kutsumine 4: Viimased riitused

[Aixi]

Kurja kutsumine 4: Viimased riitused
The Conjuring: Last Rites (2025)

Paranormaalsete nähtuste uurijad Ed ja Lorraine Warren võtavad ette oma viimase hirmuäratava juhtumi, mis hõlmab salapäraseid olendeid, kellega nad peavad silmitsi seisma.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Mäletan siiani hästi, kuidas esimest osa kinos vaatamas käisin ja kui kannatamatult sai oodatud teist. Kolmandast ei mäleta aga praktiliselt midagi ja kipun arvama, et nii läheb ka viimasega. Ei olnud päris nii mannetu lõpp seeriale kui pastakast välja imetud viimane "Astraal", aga ega palju puudu jäänud.

Oleks see olnud seeria esimene film, võinuks vast rahule jääda, aga neljandat korda täpselt sama šablooni järgi sõita... no mõjub ikka laisalt. "Conjuringi" seeria ei ole kunagi olnud teab mis originaalne, oluline pole mitte, millest lugu on, vaid kuidas seda räägitakse. Ja rääkida saab seda vana kulunud kummituslugu meisterlikult, värskelt ja mis kõige tähtsam, hirmuäratavalt – seda tõestas "Conjuring" 2013. aastal.

Lugesin üle, et esimest osa nimetasin kunagi sajandi õudseimaks filmiks – tagantjärele ütleks, et õigustatud liialdusena. Mainstream kollitamise õudukatest on see siiani üks hirmsamaid. Mäletan hästi, kuidas koolis söögivahetunni ajal sai klassivendadega meenutatud riidekapi peal varitsevat deemonit ja ka päise päeva ajal tulid ainuüksi sellest mõttest judinad peale. Seda enam on üllatav, et uues osas ei ole praktiliselt ühtki päriselt meeldejäävat õudusstseeni (telefonijuhtme värgil on potentsiaali, aga seegi jääb vormistamata).

Uus pere on igav ja äravahetamiseni sarnane iga varasema taolistes filmides nähtud perega. Ilmselgelt taheti fookus suunata Warrenite peale, samas on nad omaenda filmis üle tunni aja kõrvaltegelased. Tüütult kaua jauratakse, kuidas tervis ei luba uut juhtumit käsile võtta (täpselt nagu kahes eelmises osas), ainult selleks et lõpuks jõuda ikkagi sama asjani nagu alati. Seetõttu on "Last Rites" ühte asja, mida ükski "Conjuringi" film olla ei tohiks – IGAV!

Häiris ka kolmes filmis kaasa teinud Warrenite tütre näitleja recastimine. Vaatajana ei taha seeria viimases osas hakata võõra tüdrukuga harjuma.

See ei tähenda, et film oleks halb. Kompetentselt tehtud ja lugu püsib koos, Warreneid on actionis alati tore näha. Wani kunagist jumalikku puudet siin siiski tunda ei ole.