Postitas Forzelius » 29. Veebruar 2012, 03:21
Kahtlemata kõige elulisem sari, mida ma olen näinud. Pelgalt 20-aastase kogemuspagasiga. Samuti on see üks väheseid kunstiprojekte, tulles siis ükskõik milliselt meediumilt, mille arvustamiseks sõnu ideeliselt üldse vaja ei ole. Tuleb lasta seedida ja mitte vähe ei ole neid inimesi, kes peale viimase stseeni vaatamist midagi teha ei oska. Mitte pidades end küll kuidagi eriliseks, siis ma nii hingepõhjani liigutanud ei olnud. Võib-olla sellepärast, et olen mingil määral seda aktsepteerinud, aga kes seda täpsemalt öelda oskab. SFU'st rääkides sa paratamatult hakkad filosofeerima, sest see sari on nii elust kui üldse olla saab. Pole mingit alust, mis kannaks põhiliini edasi, kui inimeste suremine. Ei ole saare peal ellu jäämist, ei ole ilukirurgia pahupooltest, ei ole loendamatutest haiglatest/politseijaoskondadest. On matusebüroo, kus elu ja surm on igapäevane, mitte 1-kord-hooaja-jooksul sündmus. Kuigi sari on kohati julge ja mitte niivõrd riske-võttev, siis hallutsinatsioonid (mis lähevad küll reaalsusega vastuollu), annavad mõtisklemiseks ning heidutamiseks täiesti uue nükke. Tasakaalustab kohati isegi seda morbiidsusevalangut, millega vaataja peaaegu iga episood üle valatakse. Six Feet Under on kahtlemata raske Kolgata, mida mööda astuma hakata, kuid palgapäev lõpus on suur.
P.S. Oskaks praegu midagi asjalikumat kirjutada, teeks seda. Kuna aga tint sulepotis on kuivanud juba kuid, siis on raske sõnu trükkida ükskõik mille kohta. Eriti veel millegi nii sügava, tähtsa, erilise, asjaliku, olulise kohta, kui Six Feet Under. Vapustavalt haarav sari. Ta ei saanud küll kunagi mu lemmikuks, aga kindlasti jääb ta selliseks, mille üle isegi 70-aastasena hommikul Mustamäe heitgaasidega tõtt vaadates meenutama hakkad ja möönad endale, et see kõik läkski täpselt nii.