Sohilaps
Love Child (2019)
Filmi algusminutitest alates on pinged laes. Üks meeleheitel mees Teheranis räägib kaamerasse: "Ma pole kindel, kas homme olen ma surnud või elus." See on Sahand, kes on Leilaga olnud pikaajalises abielurikkumises, hoolimata Iraanis ähvardavast truudusetuse eest surmanuhtlusega. Nüüd põgeneb paar koos nelja aastase lapsega maalt. Taani dokumentaalfilmitegija Eva Mulvad jälgib perekonda, kui nad lähevad Türki pagulusse ja astuvad seejärel ÜRO bürokraatlikku hämarusse. Neil on ebaõnn alustada oma teekonda 2012. aastal, just nagu Süüria kodusõda tekitab massilist põgenikelainet ja nende juhtum lükatakse nimekirjast allapoole. Sahand ja Leila on ekraanil sümpaatsed ja veenvad tegelased, kes hoiavad kontrolli oma negatiivsete emotsioonide üle, nagu paljud vanemad teevad ümbritsevate lastega. Kuid nad näitavad ka rõõmu, mida näitavad filmi väikesed hetked: sünnipäevapidu, jalgratta ostmine, töö leidmine. Aastate möödudes sõltub nende saatus sellest, kas neil on õiged paberid isadustestide tulemused, abielulahutustunnistused ja tagakiusamise tõendid. Koorime järk järgult tagasi nende keerulise mineviku kihid.
Loe täielikku tutvustust siit
