Armulaud

[Rasmus]

Armulaud
Communion (1976)

Alice Spages on endassetõmbunud 12-aastane tüdruk, kes elab koos oma ema ja noorema õe Kareniga. Tüdrukute ema pöörab enamik ajast tähelepanu vaid Karenile, Alice'i on ta unarusse jätnud.

Enne oma esimest püha õhtusöömaaega leitakse Karen kirikust jõhkral viisil mõrvatuna ning Alice jääb peamiseks kahtlusaluseks. Kuid kas tõesti on 12-aastane tüdruk selliseks metsikuks teoks võimeline? Halastamatu tapja käte vahel hukkub aina rohkem inimesi ning Alice'i süütus on peagi tõsise küsimärgi all.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Väga huvitav kesktee "Psühho" ja modernse lõikumisfilmi vahel. Jääb seal teel umbes samasse kohta pidama kui "Black Christmas", ehkki too on mulle hulga südamelähedasem. Mõlemad esindavad tugevat 70ndate "Halloweeni"-eelset slasherit (mille olemasolust ja tähtsusest slasherite kujunemisloos paljuski ei teata või üle hüpatakse). Lugesin, et lavastaja kasvas üles Hitchcocki filmidega ja seda oli siin tugevalt tunda, võib-olla isegi mitte nii palju pildis kui helis - soundtrack on küll nii üks-ühele "Psühhost" maha vehitud, et panin korra lausa filmi pausile, et üle kuulata ja võrrelda. No vähemalt on leitud hea koht, kust vehkida, Bernard Herrmannist paremat pole.
Visuaalselt veidi ebatasane, aga sageli kütkestav, väga kahju oli avastada, et tollest lavastajast hiljem asja pole saanud - silma ja stiili oli tal vähemasti aastal 1976 ropult. Võinuks vabalt sinna Carpenteri ja Craveni kõrvale areneda. Eriti meeldis lugeda sellist mõtet, et lavastaja kasutas rämedat füüsilist vägivalda, kuna arvas, et sellega saab vaataja paremini samastuda - noh, et kui lüüakse hambad kiviga sisse, siis vaataja tunneb ise ka valu. Õige mõtlemine, oli tõesti nõme vaadata seda. Tubli.
Sisust: müsteerium oleks võinud kohe algusest peale natuke lahtisem olla (või siis just vastupidi mängida selle peale, et Alice ongi kindel tapja ja mingit müsteeriumit pole) - praegu nagu polnud otseselt kumbagi. Alice tundus suht kindel tapja, samas tegelased seda üldse ei uskunud. Oleks võinud tegelased ja vaataja võimalikult kaua samal lainel hoida. Siit ka teine kaebus: müsteerium langes natuke liiga vara ära. Lõpplahendus oli jälle vinge, aga natuke palju jäi aega sinna vahele, kui vaataja oli teadmistelt tegelastest ees. Väga meeldis Alice'i lolitalikkus (stseenid rõveda naabriga), selle peale võinuks isegi rohkem mängida.
Üldiselt: soovitan!