Kui mõtlen Eesti kirjandusklassika peale tuleb alati esimesena meelde "Tõde ja õigus". Ootasin seda filmi. Lugedes hästi palju positiivset vastukaja tõusid ootused kõrgele. Hakkasin kartma ja püüdsin asja rahulikumalt võtta. Läkski nii nagu arvasin. Ei ühine selle suure kiidukooriga. Ei raputanud see film läbi ja ei nutnud ka kordagi (korra tekkis kurvem hetk
, aga see oli ka kõik). Filmi juures oli palju mis meeldis, aga siiski ei suutnud see film mind piisavalt haarata. Ma ei tea mis mind häiris. Näitlejatööd olid head, Priit Loog oli absoluutne lemmik. Võimalik, et üks probleem oligi selles, et teised tegelased jäid võrreldes Andresega minujaoks tahaplaanile.
Filmis oli nii palju fantastilisi, ilusaid kaadreid. Ei ütleks, et film väga kiire oli, aga samas aastaajad vahetusid nii kiiresti. Lapsed sündisid, kasvasid. See käis ka kiiresti. Filmi lõpuks oli Andres vana mees, aga kas lapsed ei oleks pidanud vanemad olema? Lõpp vajus ära.
Meeldis ka see, et film täiesti tõsine ei olnud. Oli ka naljakaid kohti ja need ei tundunud sunnitud
(kuigi jah,
need stseenid koeraga panid kulme kergitama ja nii mitu sellist stseeni..).
Priit Loog suht varastas iga stseeni ära
(vaatamata sellele suutsin jälgida ka tagaplaanil olevaid karaktereid, eriti kõrtsistseenides, mis ka väga meeldisid). Tugev, tõsine, töökas Eesti mees. Krõõt tugev, töökas Eesti naine. Temast hakkas kahju. Mida rohkem filmi vaatasin, seda rohkem raamat meelde tuli. Esimest osa olen 2x lugenud. Kolmas on pooleli jäänud. Kuni tänaseni arvasin, et 4 raamatut on. Piinlik. Liitun ka nende inimestega kes kavatsevad raamatud uuesti ettevõtta.
Visuaalse poolepealt suurepärane vaatamine. Sisupoolest nõrgem. Esialgne hinnang oleks
7/10.
Ei tea kas asi minus ja elukaaslases või asi filmis või probleem Paide kinos, aga kui õhtuste/öiste stseenide pealt mindi (järsult) üle päevastele (eriti just kui paks lumevaip maas ja kõik nii valge), siis pidime me silmi kissitame. Pidin silmad mitmel korral korraks kinni panema. Kellegil veel nii oli?