Põrgupark

[JazZ-]

Põrgupark
Hell Fest (2018)

Maski kandev sarimõrvar muudab õudukateemalise lõbustuspargi oma isiklikuks mängumaaks ning hakkab ühte sõpruskonda terroriseerima. Teised külastajad arvavad, et see kõik on osa lõbustuspargi vaatemängust.

Kolledžiõpilane Natalie (Amy Forsyth) on külas lapsepõlvesõbral Brooke'il (Reign Edwards) ja tema toakaaslasel Tayloril (Bex Taylor-Klaus). Igal teisel ajal läheks nad oma poiss-sõpradega kontserdile või baari, aga on Halloween, nii et nad lähevad kõigi teiste kombel Põrguparki. See on parasjagu linna sattunud rändlõbustuspark, kus on lugematu hulk erinevaid karusselle, mänge ja labürinte. Igal aastal käib Põrgupargis tuhandeid inimesi, et sellel kummituslikul õuduste karnevalil tõelist hirmu kogeda.

Kuid ühe külastaja jaoks pole Põrgupark meelelahutuskoht, vaid hoopis jahimaa ja võimalus tappa otse jõllitava publiku ees, kes naudib hirmuäratavalt lõbusat atmosfääri liiga palju, et ära tunda nende silme all aset leidvat kohutavat reaalsust. Surnute arv ja rahvahulkade meeletu elevus muudkui kasvab ning viimaks pöörab ta oma maskis pilgu Natalie, Brooke'i ja Taylori ning nende kaaslaste poole, kes aga ei kavatse ilma võitluseta alla anda.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Igati mõttetu. - 5/10

[Ralf]

Režissöör Gregory Plotkin ei osanud kahjuks üldse pinget luua ja kasvatada. Heas õudusfilmis peaks ikkagi see hetk, mil tapja otsustab peategelased sihikule võtta, sisendama põnevust, mis omakorda muutub üha intensiivsemaks kuni lõpuni. Korralikult tehtud slasherid on sellised. Aga kui siin filmis tulidki ette üksikud momendid, kus tundus, et nüüd hakkab looma, siis need möödusid üsna ruttu, õiget kõrgpunkti polnudki. Mind huvitas ausalt öeldes enim Gavini ja Natalie üürike armulugu, oleks tahtnud lavastajale öelda, et kui sa põnevat õudusfilmi teha ei oska, siis tee parem romantikafilm. Probleem oli suuresti selles vist, et tapjal ei olnud pealehakkamist ja verejanu, pigem tundus nagu tossike, kes passib põõsas või vetsukabiinis, kuni saab vaikselt kellegi ära susata. Vähemalt oleks nad võinud talle leida efektsema garderoobi, selle asemel et talle igav dressikas ja Downi sündroomiga Michael Myersi mask ette panna. Iseenesest ju see idee polnud halb, et tapja kasutab pimedat "õuduste parki" noorte rappimiseks, sest niisuguses miljöös ei oska keegi arvata, et kellegi pussitamine võiks olla reaalne. Küll aga mõjus sümpaatselt Hell Fest ise, filmi kannab pilkupüüdvalt erk värvilahendus ja kostüümid-dekoratsioonid tõmbavad tähelepanu. Park oli lahedalt disainitud ja seksikas kaameratöö elavdas seda. (Õllekõhuga) Tony Todd oli väike boonus.

Aga "Põrgupark" oli ikkagi parem kui "Põrgu Jaan"...