Olen juba vähemalt nädalakese vaaginud, kas ja mida selle filmi kohta kirjutada, sest kui Rasmus ütles paar aastat tagasi, et:
Rasmus kirjutas:/.../Jazi postitused kipuvad endas sisaldama vähemalt üht nalja, mis ei ole väga forced /.../
... siis tunnen, et "Leto" puhul jään juba nende ülejäänud n-1
forced nalja leiutamisega hätta ja seega tekib tunne nagu petaksin oma lugejaid. Kuna see film kaob kinodest aga kiiremini kui vorst nõukaaegsetelt poelettidelt, samas kui selle ICM'i
check'ide arv kuidagi suureneda ei taha, tunnen kohustust teid informeerida, et võite jääda ilma võimalusest selle aasta parimat filmi suurelt ekraanilt näha, kui te KOHE PRAEGU kino poole astuma ei hakka. Kõik lõunaeestlased on oma bussi tegelikult ammu maha maganud, sest näiteks Tartu kinolevist kadus see pärast üht linastusnädalat, aga tallinlaste lootus veel õnneks täielikult kustunud pole. Kuna selle
hype'iga on nüüd ilmselt kõigi ootuste jaoks pettumuseks soodne keskkond loodud, siis märgin kohe ära, et kellelegi valuraha ma siiski maksma hakata ei kavatse.
Kuigi tähtsamad pidepunktid on suures osas juba eelkõnelejate jutust läbi käinud ja näiteks "kulgemise" kommentaaridest saan aru küll, siis alguse ja lõpu puudumisele vaidleksin jälle vastu. Minu meelest võib seda väita ainult juhul kui a) oled harjunud Hollywoodi dramaturgiaga ja eeldad, et lõpp peaks sisaldama Viktor Tsoi suurejoonelist võitlust tema pikaaegse
archnemesis'ega, kelle ta viimasel minutil Vangelise eepilise muusika taustal auti lööks b) eeldad, et loo keskmes on Viktor Tsoi. Kuna tegelikult on tsentris aga hoopis Nataša Naumenko, siis vähemalt tema vaatepunktist oli lugu üpris selgelt piiritletud. Loodan, et saate nüüd ka ise oma rumalusest aru!
Muusikanumbrid ja viited toonase aja
rock-artistidele olid ülivinged - "Passengeri" esimese rea ajal hakkasin õnnest peaaegu nutma, sest ma isegi ei teadnud varem, kui väga seda lugu nõukaaegsete trammireisijate esituses kuulda olen tahtnud. Lisaks oli mu elus periood, mil Lou Reedi "Perfect Dayd" peaaegu 24/7 - viis päeva nädalas ketrasin, nii et toredat äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuigi number ise jäi Iggy Popi hittloo omale veidi alla. Кино enda laulud on jälle üpris sarnased (ja noh, tõenäoliselt ka mõjutajaks) mu lemmik eesti artistide repertuaarile (vt. kõik asjad, mis on seotud Allan Vainolaga), nii et olen sõnapaari "nii et" juba ülemäära palju kasutanud. Ralfi Jim Jarmuschi võrdlus polnud paha, ise tabasin aeg-ajalt teatud paralleele Edgar Wrighti stiiliga, aga nagu siin vist juba varemgi hädaldanud olen, kipub Edgari looming mulle LIIGA pealetükkivalt lahedana mõjuma, samas kui Serebrennikov seda piirmäära ei ületanud ja lahedusest täpselt parajad doosid mõõtis.
Mõnes mõttes tahaksin seda filmi uuesti näha, sest muusikanumbrid olid tõesti erakordselt
dope'id, aga samas kogu vahepealset lugu uuesti vaadates võib tekkida tunne nagu hakkaks korraliku traageldust uuesti lahti kiskuma. Olin lõpus igatahes üsna
breakdown'i lähedal, aga õnneks ei lasknud ülejäänud seitsme kinokülastaja juuresolu mul oma
cool'i kaotada - tänan teid selle eest, lahked võõrad! Kuigi ma ei saa garanteerida, et see film kõikidele samaväärselt korda läheb, sest ma ei saa garanteerida, et Lou Reed teie
playlist'is sama sage külaline on olnud, peaks see minu subjektiivselt hinnangul siiski objektiivselt nauditav vaatamine olema. Ehk kui ma muidu olen nagu iga teine eestlane oma "Ei, ei - Eesti on Põhja-Euroopa, mitte Ida-Euroopa!"-ga, siis pärast "Leto" vaatamist mõtlesin kohe rõõmsalt, et filmi tegevustiku ajal oli Viktor Tsoi ju tegelikult meie riigikaaslane.
9-10/10