Kuna olen siin foorumis viimasel ajal võtnud väikest viisi skandaalitseja rolli, siis annaksin hea meelega kõikidele siin luusivatele ja januseks muutunud kollastele ajakirjanikele uut materjali. Nimelt olen oma 9-aastase Filmiveebi karjääri jooksul Joltist nii taga- kui eesselja korduvalt positiivses võtmes rääkinud, aga tunnen, et nüüd on viimaks saabunud aeg valetamine lõpetada ja tõde päevavalgele tuua: tegelikult on Jolt hoopis filmiveeblane, kes mind nende aastate jooksul kõige rohkem närvi on ajanud. Seda põhjusel, et kui juhtun Filmiveebis nägema arvamust, mis minu omaga ei kattu, ei heitu ma tavaliselt eriti - olen ehk pisut kurb, et keegi teine nii rängalt eksib, aga kõik ei saagi olla nii valgustatud kui mina. Joltiga seesugusesse ideoloogilisse vastasseisu sattudes tekib mul alati aga tunne, et hoopis
mina eksin ja kes veel ei tea: mulle kohe üldse ei meeldi eksida.
Võib-olla just seepärast olen ka iga paari aasta tagant "Azkabani vangi" filmi uuesti ette võtnud, üritanud oma eelneva viha nii sügavale alla suruda, et isegi Freud seda üles ei leiaks ja lootnud meeleheitlikult, et mu hambad viimase vaatamiskorraga võrreldes veidi vähem krigisevad. Seekord sai ajendiks ka fakt, et sattusin uuesti selle sama
Nerdwriteri video peale, mida Jolt siin juba kaks aastat tagasi jagas. Kui tookord oli Nerdwriter minu jaoks veel suhteliselt anonüümne sisulooja ja ei omanud seega oma headest argumentidest hoolimata võimu mind suuremal määral mõjutada, siis nüüdseks on temast kujunenud omamoodi sõber, kellelt rasketel aegadel ikka ja jälle tuge olen leidnud. Kui pea terve Filmiveeb näis olevat konsensusel, et mu viimase aasta lemmikfilm "Call Me by Your Name" on parimal juhul
meh, oli Nerdwriter platsis ja
tõestas, et need inimesed on hoopis ise meh. Kui mu lugematutest sõnatutest (ent tugevatest) vaimsetest vibratsioonidest hoolimata, ei võtnud ikka keegi "Natan for You-d" oma saatekavva, oli Nerdwriter platsis, et
rääkida, kuidas see üks praeguse aja parimaid sarju on. Ja just siis, kui hakkasin tundma, et ma pole siin väikekodanlaste valitsetavas maailma ihuüksi, hakkas mulle Nerdwriteri kanali vanemate videode seas silma kurjakuulutav pealkiri: "Harry Potter & The Prisoner of Azkaban: Why It's The Best". Klõpsasin selle raskelt ohates taaskord lahti ja veidi hiljem veel raksemalt ohates ka vastava filmi.
Sattusin hiljuti lugema ühe kirjaniku tsitaati, mille täpset sõnastust ma küll ei mäleta, aga mille mõte oli, et kirjanikud teavad, mis töötab paberil ja filmitegijad teavad, mis töötab ekraanil. See ilmutus tabas mind a) pea sama sügavalt kui Green Day laulusõnad 00ndate teismelisi b) mu vanust ja teatavat filmihuvi arvastades
way liiga hilja. Igal juhul tundsin selle sensatsioonilise info valguses esmakordselt, kuidas suudan raamatumaterjali kohendamist viha asemel isegi teatava imetlusega jälgida, eriti kuna tean kui olulist rolli HP seerias möödaminnes mainitud detailid lõpuks mängida võivad (ja et tihtilugu paljastub see olulisus alles seeria järgmistes osades). Seega olen viimaks nõus, et Cuaron on üpris mahuka materjali 2,5 tunni sisse küllalt edukalt ära paigutanud - ilma et midagi loo arengu kontekstis olulist kaotsi läheks ja selle vahele veel teatud hingamisruumi (atmosfääri loovaid pikki kaadreid) jätta suutnud. Hilisemates osades on ikka kohati tunne nagu keegi võtaks kopsud õhku täis ja puhuks kogu sisu korraga välja ("Goblet of Fire" suutis selle taktikaga esimese 10 minuti sisse paarisaja lehekülje jagu materjali mahutada), aga eks see ole mingil määral raamatute kasvavat pikkust arvestades ka mõistetav.
Seega saan aru, et filmis kandub tunduvalt suurem roll visuaalile, aga siiski võib just "PoA" ekraniseeringu algus minus negatiivse eelhäälestuse tekitada, mida ma järgnevate tundide jooksul enam täielikult maha raputada ei suuda. Ehk kui raamatus kirjutab Harry öösel teki all võlukunsti ajaloo kirjandit, siis filmis on see vahetatud võlukepiga loitsu praktiseerimise vastu - ja kuigi ma saan aru, et see on visuaalselt mõjuvam ja aitab ühtlasi vaatajale kiiresti edastada info, et Harry on võlur, siis häirib mind siiski fakt, et Harry ei tohiks alaealise võlurina väljaspool kooli üldse võlukunsti kasutada. Oleksin selles osas tunduvalt andestavam, kui kogu järgnev sündmuste rada sellele samale tõsiasjale ei tugineks (Harry kasutab kogemata oma tädi peal võlukunsti ja põgeneb kodust, sest arvab, et ministeerium on tal seaduse rikkumise pärast kannul). See tekitab minus vist kuidagi ebameeldiva tunde, et režissöör hoolib rohkem enda visioonist kui HP maailma (ja loogika) reeglitest ning sama probleem jääbki mind terveks filmiks kummitama. "PoA" mõjub liiga autorifilmina ja kuigi kõlan võib-olla nagu Hollywoodi exec, kes ei taha näha midagi, kus pole Dwayne Johnsonit ja piisavas koguses tulistamist, on mingi ühtse malli järgimine suure saaga puhul minu jaoks üsna oluline. Samamoodi ei oleks ma kuigi vaimustuses olnud teadaandest, et mõni HP osa Tarantino kätesse usaldataks - võin ju ta filme muidu nautida küll, aga sellest hoolimata ei tahaks ma eriti näha (ega kuulda), kuidas iga teine Harry lause algaks sõnaga "motherfucker". Kindlasti ei oleks seesugune käsitlus aga paljudele teistele sugugi vastumeelne, nii et see on pigem subjektiivne.
Lisaks mõjub Cuaroni visioon minu jaoks kuidagi väga bipolaarselt - selline depressiivne süngus vaheldub täiesti üle võlli
comic-relief'iga, mida kuskilt Eddie Murphy filmidest otsida võiks. Ja kuigi Cuaron peaks olema (ja ilmselt ka on) detailitundlik lavastaja, siis jääb "Prisoner of Azkabani" temaatikat läbima mingil määral see (nüüdseks raskelt ületsiteeritud) Dumbledore'i ütlus: "
Happiness can be found even in the darkest of times if one only remembers to turn on the light." Aga Cuaronil ei tule nagu kordagi meelde tuld põlema panna.
TL;DR: Vaatasin "Prisoner of Azkabani" uuesti