Postitas Ralf » 06. Juuli 2018, 05:21
Jättes kõrvale mõned äärmiselt magedad ja sihitud "Baba Yaga" naljad, mis oleks võinud filmist välja jääda ühes tegelaskujuga, kelle suust need naljad tulid (sest film niigi pikk), töötab uues "Sipelgamehes" huumor väga mõnusasti. Isegi minusugune toriseja saab natuke muheleda. Arvan, et pärast "Infinity Wari" nimelist suurt tragöödiat võetakse selle lõbus meeleolu hästi vastu. Kindlasti üks MCU huumoriküllasemaid filme, mis ei tähenda ilmtingimata, et kõik naljad töötaksid, aga igast lennukast stseenist paistab välja, et üritatakse publikut elevile ajada, ja see juba iseenesest võlus mind. Käesoleva järjefilmi teeb mõjuvalt lõbusaks suuresti asjaolu, et Sipelgamees ei tegutse üksinda, vaid saab partneri Vapsiku näol ja tõmbab isegi Hank Pymi seiklusesse kaasa. Niisiis on siin palju tiimitööd. Mulle väga meeldis, et Douglasel on siin sedavõrd tähtis roll. Mitte lihtsalt seepärast, et mulle Douglas sümpatiseerib - varem on Marveli filme vaadates tundunud, et neisse palgatud vanema põlvkonna näitlejad (nagu Robert Redford) filmisid lihtsalt oma paar stseeni ära ja kobisid kotile. Douglas paistab Pymi osa väga nautivat ja tahab olla väärtuslik. Ühtlasi elavdab see filmi tublisti, et ühes meeskonnas on raugastunud teadlane ning lihtsameelne eksvang. Just Pymi ja Scotti kahekesi oli vahva jälgida. Kui jutt juba castingule läks, siis loomulikult ma ei nurise, et Michelle Pfeifferile roll leiti. Ja vau, kolme näitlejat noorendati digitaalselt! See on mingi rekord?
Kui filmi üldine lõbusus kõrvale jätta, siis stsenaarium paistis ebakindel. Süžee on tõeliselt lohakas. Kokkuvõttes jäi mulje, et tegijad ei ole päris kindlad, missugust lugu nad jutustada tahavad. Alguses jäetakse mulje, et kangelastel tuleb sooritada päästemissioon. Siis ilmub välja potentsiaalne kurikael. Siis teine veidi eripärasem kurikael. Marveli filmide puhul kipub kehtima reegel, et need saavad olla ainult nii head, kui on nende kesksed villainid. "Sipelgamehes ja Vapsikus" ei olegi õiget villainit. See võiks mõistagi olla uus põnev lahendus, aga siin on ometigi tegelased, kes on justkui poole kohaga villainid, aga samas neil on inimlikult mõistetavad eesmärgid ja nad ei taha kangelastele ülemäära palju liiga teha, nii et me ei saa ka soovida, et sangarid neile kere peale annaks. Ma ei teadnud üldse, mida ma peaks tundma kõrvaltegelaste suhtes, kes mõjuvad üpris mõttetult. Tõeseerumiga vehkiv pätt ja virvendav tšikk, kes on haihtumas? Tegelaskujud on omavahel igavalt suhestatud, filmis nagu polegi erilist allteksti või kindlat teemat (peale selle, et teadlaste lapsed kogevad palju valu??), ühte kuradi laborit varastatakse mingi 10 korda ja huvitaval kombel leidub isegi vähe stseene, kus kangelased pisikesed või hiiglaslikud on. Kuna stoori nagunii kehvake on, võinuks film vähemalt nii kujuneda, et enamus ajast mängitakse Sipelgamehe ja Vapsiku suurusega. Esimene osa teadis palju kindlamalt, mis see olla tahab ja mis on loo eesmärgid. Tundub, nagu käesoleva järje stsenaariumi kallal töötas tosin inimest ja igaüks tahtis erinevasse suunda minna. Seda arvesse võttes on filmi toon õnneks hästi paigas, Peyton Reedi sihiks oli teha üks tempokas komöödia ja selles valguses pigem õnnestumine. Aga jah, story on sellisel tasemel, et nad oleks pidanud mingil hetkel olemasoleva stsena prügikasti viskama ja lihtsalt uuesti alustama. Tõsisema filmi puhul häiriks mind see rohkem, õnneks tegemist nii jantliku seiklusega, et igav siiski ei hakka ja elad kaasa. Lihtsalt pettusin, et sündmustikul nii vähe reaalset kaalu ja tähendust on.