Täpselt 7 aasta tagune õudustunne, mis mind Utøyas toimunust kuuldes valdas, on mul siiani üsna selgelt meeles - kui isegi Jason Voorhees piirdus lastelaagris esialgu 20 mõrvaga, siis selle arvu kõigest ühe tunni jooksul kolmekordistamine tundus lihtsalt nagu ürgse kurjuse kätetöö. Seda enam mõjub seesugustest sündmustest filmide ketramine mulle ebamugavalt, sest veidi raske on teha nägu nagu sellel rahast ja isiklikest ambitsioonidest mingi üllam eesmärk oleks. Teavitustöö paremäärmusliku poliitika levikust ja ohtlikkusest? Julgen kahelda, et mingi punt EKRE tulihingelisi toetajaid pärast selle vaatamist oma pagulasvihast lahti saaks või mõni noor-Breivik mõtleks, et "ehh, mõjuv film, vb ma ikka ei lähe Lottemaale mõrvama". Kui aga filmi tegemise agenda ja muud tagamaad kõrvale jätta, siis värisevast kaamerast hoolimata ei vääratanud Poppe käsi eriti kuskil. Mingeid "
mmm whatcha saaaay" surmi polnud, tegelaste hirm ja paanika mõjusid ehedalt ja kandusid ka saali edukalt edasi, ehk isegi liiga edukalt - ma ei tea, kas see on hea märk, kui sarnaselt neile ootan, et see kõik lihtsalt juba läbi saaks. Kaja õe otsimise liini juures andis natuke tunda, et see on sisse kirjutatud põhiliselt selleks, et tegelane saaks võimalikult palju kohti tarbetult läbi käia ja keskmisest ebaratsionaalsemalt käituda (ja ma ei saanud otseselt aru, mis see õe leidmine talle peale hetkelise südamerahu annaks - ega temaga koosolemine mingit immuunsust garanteeri), aga vähemalt tundus loo kontekstis usutav. Ainult lõpp mõjus mulle veidi antiklimaatiliselt - iseenesest sobitus tooniga küll, aga vist olin ise mõttes mingiks suurejoonelisemaks "My Heart Will Go On"-i taustal laagri
bodycount'ist ülevaate saamiseks valmistunud.
7/10