Viimane kontsert, millel käisid

[JazZ-]

Termikal pidi novembris uus album tulema, Jaagup seda ei maininud?

Mainis, aga üpris ebakindlalt. Jaagupi pajatused mõjusid kohati üldse nagu mingi art-house film ja oli üsna raske aru saada, kas järjestikustel lausetel oli omavahel mingi sügavam sisuline seos ka või ta ütles lihtsalt suvalisi asju, mis talle pähe tulid. Igatahes see uue albumi kohta käiv jutt oli umbes selline: "Mulle tuli nüüd hiljuti meelde, et lubasime sellel aastal uue albumi välja anda. Vaatan, et väga palju aega enam pole jäänud. AJATEENIJA!"

[Kickflick]

Nickelback 25.05.2018 Tallinna Lauluväljakul

Algul ei viitsinud siia kirjutada, kuid paar asja on mul hinge peal, mille pean välja ütlema.

Jõudsin kohale Shanoni ajaks. Shanoni etteaste puhul meeldis mulle see, et jõudsin sel ajal süüa ära ühe hästi hea burgeri, juua ühe õlle ning käia ka WC-s. Tore oli ka see, et Shanoni ja Nickelbacki lavale astumise vahel oli aega taastuda niivõrd läägest ja elutust süldist.

Nickelbacki kontsertit ma nautisin täiega ja see tekitas minus küsimuse, mis jääb mulle vist elu lõpuni selgusetuks. Miks nad nii vihatud on? Chad Kroegeril on suurepärane hääl, viisipidamine ja kitarrioskus. Nickelbacki lauludel on alati positiivne sõnum. Neil on väga maitsekalt tasakaalus rockiv kui ka ballaadilik pool. Pealekauba olid nii Chad Kroeger kui ka Ryan Peake väga muheda jutuga. Oli selgelt tajutav, et nad siiralt nautisid Eesti publikule esinemist, mitte ei teinud laval tuima liinitööd. Nickelback on mulle alati meeldinud oma mõnusa kerguse ja elurõõmsate meloodiate poolest ning ma pole seda kunagi häbenenud tunnistada. Internetitrollid elagu edasi oma kibestumust.

[JazZ-]

Nickelback 25.05.2018 Tallinna Lauluväljakul

Algul ei viitsinud siia kirjutada, kuid paar asja on mul hinge peal, mille pean välja ütlema.

Sama! Tegelikult oli mul esialgu täiesti selge plaan siia kirjutada, aga kuna Nickelbacki etteaste jäi kiiresti teiste kontsertide laviini alla ja lõpuks tundus lihtsalt õige hetk möödas olevat, otsustasin alla anda. Aga this is how you remind me of what I really öelda tahtsin!

Nickelbacki kontsertit ma nautisin täiega ja see tekitas minus küsimuse, mis jääb mulle vist elu lõpuni selgusetuks. Miks nad nii vihatud on?

JESSSSSSSSSSSS, olen seda küsimust oodanud TERVE oma elu viimase kuu, kuna viisin selle välja selgitamiseks väga põhjaliku uurimisprotsessi läbi. Ma ei tahaks hoobelda, aga näen oma tulevikus vähemalt ühte Pulitzeri preemiat (Eestis võiks see Pulleritsu preemia nime kanda) ja oma tegemistest inspireeritud seitsmele Oscarile nomineeritud based-on-a-true-story filmi. Ehk see küsimus hakkas mindki painama - mingid väga hägused põhjused oleksin suutnud ka ise välja mõelda, aga sellisele aastakümnete pikkusele kirglikule hate'ile ei suutnud isegi minusuguse hiilgava mõistusega muusikakriitik/psühhoanalüütik ratsionaalset põhjendust leida. Niisiis olin sunnitud vastuste otsimiseks suunduma kohtadesse, kuhu neil, kellele oma maine armas, enam ammu julgust jalga tõsta pole olnud: Nickelbacki lugude YouTube'i kommentaarimi. Kuna pea iga Nickelbacki loo kõige upvote'itum kommentaar on "Miks kõik neid vihkavad?", andis nende thread'ide läbi kammimine müsteeriumi lahti harutamiseks esimesed olulised niidiotsad kätte.



Olin vaimselt ette valmistunud kõigiks "nende muusika imeb" ja "sest meemid ei valeta" repliikideks, aga see oli midagi uut. Kas tõesti põhjustas tegeliku viha Nickelbacki vastu fakt, et inimesed ei jõudnud enam antidepressantide ja psühhoterapeutide arveid kinni maksta? Ja kuhu see edasi viis? Kas Chad Kroegeri särava naeratuse taga peidab end hoopis hingi välja imev dementor? Olin tulnud liiga kaugele, et nüüd taganeda. Otsustasin kaevuda veelgi sügavamale: eksinud hingi ja hirmsaid trolle täis musta auku nimega Reddit. Sealt sain aga ainult uut aimdust, kui vähe ma tegelikult tean:



Kas Nickelbacki näiliselt geneerilise, kuid catchy muusika taga peidab ennast tõesti üks selle sajandi suurimaid vandenõusid? On nad tõesti kõik need aastad oma publikut alatult lollitanud ja ise pärast oma "rock-etteasteid" salamisi peenikest naeru pidanud ja kõrtsis lassosid kokku löönud?

Kuigi need intrigeerivad juhtlõngad annavad alust arvata, et kõik pole sugugi nii lihtne, kui esialgu tundub (ja on kahtlemata heaks materjaliks mõnele lahendamata mõistatusi lahkavale podcast'ile), siis paraku kadusid need paljutõotavad jäljed kiiresti vette ning pinnale jäid lõpuks hoopis ootuspärasemad ja igavamad põhjused, mille põhiliseks allikaks on see Redditi thread:

1) Nickelbacki lood on suures osas valmis vorbitud täpselt sama mustri alusel ja nende muusika pole aastate jooksul kuhugi arenenud
2) Eelnevas punktis väljatoodud asjaoludest hoolimata on Nickelback endiselt populaarne
3) Chadi hääl on tüütu
4) Chad ise on tüütu ja douchey frat-boy
5) Ja last but not least: internet ja meemid - ehk lugu sellest, kuidas Nickelbackil juba 00ndate alguses teiste sama ajastu geneerilist post-grunge rock-muusikat tootvatelt ansamblitelt (nt. Three Days Grace, 3 Doors Down, isegi Foo Fighters) koht interneti Vihatroonil pikkadeks aastateks napsata õnnestus.

Jõudsin kohale Shanoni ajaks. Shanoni etteaste puhul meeldis mulle see, et jõudsin sel ajal süüa ära ühe hästi hea burgeri, juua ühe õlle ning käia ka WC-s.

Lisaks õnnestus sul sellel ajal mööda kõndida Aasta foorumlane 2017-st ühtegi austust väljendavat žesti tegemata - ei alandlikku kummardust, ei sõbralikku käepigistust ega isegi mitte viisakat kaabu kergitust. Samas oli sul tollel hetkel selline õnnis naeratus näol, mida ainult Shanoni muusika ja minu kohalolek inimestes esile kutsuvad, nii et tõenäoliselt sa sisimas ikkagi tajusid, et viibid pühas seltskonnas. Ma ise ei saanud kahjuks kuidagi märku anda, et aeg oleks ebaviisakus lõpetada, kuna 1) mu käed olid ääreni friikartuleid täis 2) mu hääl poleks Taavi Immato omast üle kandunud 3) ma olen endiselt filmiveeblane ja kardan inimkontakti nagu põrgutuld.

Pealekauba olid nii Chad Kroeger kui ka Ryan Peake väga muheda jutuga. Oli selgelt tajutav, et nad siiralt nautisid Eesti publikule esinemist, mitte ei teinud laval tuima liinitööd.

Iseenesest jätsid nad mulle ka selles osas sümpaatse mulje, et andsid oma publikule vähemalt väärilise elamuse ja ei tekkinud sellist palgatšeki kiire kasseerimise tunnet. AGA Chad Kroeger mõjus mulle pisut nagu tulnukas, kelle arusaam rock-staariks olemisest põhineb mingitel Nickleodeoni lastefilmidel (ma võin olla millegi suure jälil) - kõik need "mulle meeldib väga alkohol", "mulle meeldivad väga naised", "mulle meeldib Eesti, sest siit saab alkoholi", "mulle meeldib Eesti, sest siin on naised" laused hakkasid mulle mingil hetkel pisut vastukarva käima. Samas näiteks selle "This song goes to my ex-girlfriend right there!" nalja peale muhelesin küll.

Mis kontsertelamusse endasse puutub, siis jäin alguses seisma sellisesse ebamäärasesse tsooni, mille ees olid tulihingelised karglevad fännid (nagu CM-Girl - nägin sind ekraanilt!!!) ja taga juba suhteliselt tuimalt seisev rahvamass. Ja kuna sarnaselt minule ei osanud selles tsoonis viibivad inimesed peale natuke ebakindla kätega vehkimise midagi peale hakata, otsustasin umbes 3. loo järel alla anda ja istuma minna, kuna see andis võimaluse oma jäsemete asemel kontserdile keskenduda. Mis iseenesest oli - nagu Kickflickki mainis - täitsa tutske. Mingit väga pikaajalist emotsiooni see mulle küll ei jätnud, aga pole väga millegi kallal norida ka. Umbes 12-aastaselt oli Nickelback mu isekõrvetatud CD-del ikka üsna sage külaline, nii et kena throwback muretusse noorusaega. (Nali-nali, ma olen oma elu jooksul täpselt 0 päeva muretu olnud.)

Kontserdile ajendas mind muide minema põhiliselt see alatut propagandat tegev SNL'i sketš.

Nickelbacki lauludel on alati positiivne sõnum.

Eriti "Something In Your Mouthil"

[Kickflick]

IRW

Põhjuseid, miks Nickelbacki vihatakse, uurisin ise ka Youtubest sama tõsiselt kui sina. Mõned põhjused olid isegi õigustatud, nagu näiteks misogüünsus lugudes "Figured you out" ja elurõõmust pakatav "Something in your mouth". Ka Chadi alkoholilembust mainiti. Mindki häiris see, kuidas ta kogu aeg Jägermeistrit rüüpas. Seda ei tasakaalustanud isegi "tervis-sex".

Peale mõnda põhjapidavat fakti ei saanud minust ikkagi heiterit ning pean neid paremaks, kui kõiki neid tänapäeva EDM-i osse ja mõminaräppareid, kel on ilmselt olnud muusikatunnist kogu elu vabastus.

[Ralf]

Nickelbacki lauludel on alati positiivne sõnum.

Hmmm? Ma aeg-ajalt valin kuulamiseks "outside the box" muusikat ehk stiile või bände, mida ma tavaliselt ei kuula, ja Nickelbacki kontserdi paiku otsustasin sportlikust huvist anda võimaluse nende vist kõige edukamale "Silver Side Up" albumile. Kohe esimesena kuulsin laulu koduvägivalla ja terrori all kannatavast naisest, kes lõpetab haiglas ja otsustab oma sadistliku mehe ära tappa. Ja kõik edasine ei tundunud oluliselt positiivsem. Muidugi ma ei pane pahaks, kui laul sellist teemat käsitleb, aga "Never Againis" on see lihtsalt nagu üks suur maitsetult ette kantud klišee. On ju tegemist ühe seda tüüpi bändiga, kelle lauludes on selline ulgumine: "♫ ♫ MA VEDELEN PÕRANDAL / NÄEN PRUSSAKAT JOOKSMAS / MA OLEN TÄPSELT NAGU TEMA / NII RÄPANE... / AAAAHHHHHHHHHHHHHH!!!!!! ♫ ♫"

Ma pole otseselt Nickelbacki kunagi vihanud, sest pole nende muusikaga eriti tuttav (ma isegi ei olnud kindel, mis laul see "How You Remind Me" oligi) ja ma ei suhtu ansamblisse vastumeelselt lihtsalt seepärast, et nii on moekas teha, kuid pärast seda plaati tundsin küll, et rohkem ei taha. Mitte et see oleks karjuvalt piinarikas või häbiväärne olnud, aga väga lihtsalt geneeriline, üheülbaline, pealetükkivalt angsty ja nüri rokk. Saad lihtsalt aru, et kitarrid on kätte võtnud kolkast pärit poisid, kes pole päriselt suureks kasvanud. Üks kõige vähem loominguliseid asju, mida ma eales kuulnud olen. Ei olnud nauditav ka irooniliselt nagu ma naudin vahel Insane Clown Posset, mis on samuti kohutav, aga vähemalt mõnusalt naeruväärne. Pluss ma kuulun isiklikult küll nende hulka, kes ei salli Kroegeri häält, see hakkas pärast kahte või kolme laulu närvidele käima. RateYourMusicus, kus ma kuulatud albumite üle arvet pean, on Nickelback üks vihatumaid bände ja mõned arvustused nende albumitele on päris muhedad.

My friend and I used to sing "How You Remind Me" over XBOX Live to piss people off. He told me that the song got stuck in his head, and he was singing it around his redneck uncle who said "you one of them queers, boy?" (This is actually a true story).

Aga ma muidugi ei tunne, et Nickelback (vähemalt selle ühe plaadi põhjal) oleks oluliselt sitem paljudest teistest analoogsetest bändidest.

[Kickflick]

Pean tunnistama, et "Silver Side Up'i" pole ma veel kuulanud ja kuigi kirjeldatud sisu kõlab lameda klišeena, on see etem, kui igapäevaselt juurde toodetav mainstream pop, mis propageerib elupõletamist, vägivalda ja raha kummardamist. Mind ennast on rasketel perioodidel tagasi rajale aidanud pigem "Photograph", "Far Away", "Hero", "Gotta Be Somebody" "When We Stand Together" jne.

Nojah. Haters gonna hate and alligators gonna gate.

[JazZ-]

... on see etem, kui igapäevaselt juurde toodetav mainstream pop, mis propageerib elupõletamist, vägivalda ja raha kummardamist.

Mitte, et ma oma tavapärases "ainult 70ndate rock-muusika on õige muusika" väikluses sellel teemal epistli lugemiseks nüüd kõige sobilikum isik olen... Aga ma arvan, et see väide nagu oleks tänapäeva mainstream poppmuusika oma aastatetaguste suguvendadega võrreldes kuidagi oluliselt sisutühjemaks muutunud, pole lihtsalt tõsi. Analüüsisin ise selle hüpoteesi kontrolliks kunagi Billboardsi edetabalite laulusõnu (70ndatest tänapäevani) ja sain tulemuseks, et sagedasem sõnakasutus aastate lõikes pole praktiliselt üldse muutunud, ikka domineerivad mingid "baby", "need", "love", "uuh-uuh" ja "aah-aah". Lisaks aitab sellele "praeguse aja muusika on kõige halvem muusika" tundele kaasa fakt, et aja möödumisega kaasnevat selektsiooni, mille käigus suurem sopp põhja settib, pole lihtsalt veel olnud. Ja ma pole Nickelbacki loominguga küll väga süvitsi kursis, aga Chadi ettekujutust rockstaarilikkusest teades, on mul mõnevõrra raske uskuda, et elupõletamise temaatika Nickelbacki lugudelegi täiesti võõras on.

[Kickflick]

Muidugi leidub Nickelbacki loomingus ka elupõletamist kajastavaid palasid, kuid see ei jäta muljet, nagu nende elu ainus mure oleks jõuda ühelt poolt teisele. Täie raha eest naisi, aineid ja alkot panna on täitsa okei, kuid kogu aeg ei pea ka sellest laulma.

[Rasmus]

GNR Lauluväljakul

Spoiler :

LONDON -
Guns N' Roses
Njah. Olime tavatsoonis ja jooksin uste avanedes kohe esiritta, aga fuck, kaugeks jäi see kõik ikkagi. Pool kontserdi ajast toimus nina ees mingi ilge siiberdamine (turvameeste riba seal vahel) ja korralikku emotsiooni ei tekkinud vist hetkekski. Nagu vaataks kinos vms, mingit päris kohalolu tunnet ei saanud. Mäletan kui aasta eest Axl Rose Prahas lavale astus, olin täiesti starstruck ja lai naeratus näol, aga siin midagi sarnast kahjuks ei olnud. Ei tasu ikka võõrasse riiki kontserdile sõita, kui fännitsooni piletit taskus pole. Nahhui need tänapäeva fännitsoonid nii hiiglaslikud peavad olema, aru ma ei saa - tavafännidele ei anta mitte mingit võimalust isegi võrdväärset või ligilähedast elamust saada. Setlist oli muidugi korralik ja bänd oli laval kokku mingi 3 tundi (millest märkimisväärne osa kulus kinda igavaks improvisatsiooniliseks instrumentaaliks, aga see selleks), kuid elamus ei jõudnud kahjuks minuni. Slash ja Axl on korraga laval, aga who cares, kui ma neist oma silmaga ainult väikseid täppe näen. Ma ei sõitnud Londonisse, et megastaare suure ekraani pealt vaadata. Meeldis ikkagi, aga GN'R-ilt oleksin pidanud ikka sitaks rohkem saama. Bänd pole süüdi tho. + Soojendajad olid erakordselt kehvad, lihtsalt väsitasid ära.

Saan nüüd aru, et eelmise korra leiged emotsioonid polnud tingitud sellest, et lavast kaugel olin, vaid GNR lihtsalt polegi päris minu thing. Stuudios on neil pakkuda nii mõndagi, aga nende arusaam ägedast live'ist ei taha sugugi minu omaga kattuda. Kuigi ma eneselegi üllatuseks kolme ja poole tunni jooksul otseselt ära ei väsinud, pole nii pikk kontsert ikkagi mitte kellelegi vajalik. Kõigil vanadel bändidel on piisavalt repertuaari, et kasvõi päev otsa mängida, see aga ei tähenda, et nii peaks tegema. Pigem tehke kaks tundi ja kontsentreeritult kui üle kolme tunni venitamisega. Mitte keegi ei vaja "Comat" sinna setlisti — iga pikk laul ei ole automaatselt hea. Lisaks oli Axlil hääl ära (puhtalt lauldes tuli kohati ainult sooja õhku) ja publikuga ei loodud mingit kontakti. Publik oli muidugi kehv ka, aga seda oli ette teada, kuna GNR on nii kuulus nimi, et ajab ka mingid suvajorsid, kes ainult "Welcome to the Jungle'it" kuulnud, kohale.

Objektiivselt hea või ehk isegi väga hea kontsert, aga erilist emotsiooni või elamust ei saanud selgi korral. Enim meeldis Slashi ja Fortuse kitarriduett "Wish You were Here". Lauludest on endiselt lemmik "This I Love", aga eile polnud see midagi märkimisväärselt erilist. Niisama soolotamine pakkus võib-olla isegi rohkem huvi kui vanad hitid, mil enam erilist lööki pole.

Kui bändi siiski kunagi veel kolmandat korda nägema satun, proovin kindlasti lava ette saada — võib-olla pean tõesti oma sõnu sööma, aga pigem kahtlen selles. Axlit oleks tahtnud lähemalt näha, aga kui ta normaalsema riietuse kasuks ei otsusta, siis pole otsest vajadust sellegi järele. Vähemalt võttis ta päikseprillid ära, muidu poleks seda vähestki sidet publikuga tekkinud.

Spoiler :

palju normaalsem outfit imo

[JazZ-]

Guns N' Roses Tallinna Lauluväljakul (16.07.2018)

Rasmusega paljuski nõus (ehkki mõnevõrra erinevatel põhjustel) - objektiivselt väga hea, aga subjektiivselt täielik põrgu. Kuna olen üks nendest suvajorssidest, kellest Rasmus oma postituses rääkis, oli mu stressitase enne kontserti täiesti laes, sest teadsin, et oma "Welcome to the Jungle" ja "Paradise City" teadmispagasiga kontserdile vastu astuda on lihtsalt enda emotsiooni rikkumine. Nende kahe loo tõttu, mis mõlemad mulle sügavalt vastumeelsed on, ei suutnud ma ennast aga kuidagi kokku võtta, et ülejäänud repertuaariga tutvust teha. Paar ebaõnnestunud katset GNR-i best-of läbi kuulata ma siiski tegin, aga igal korral sai see džunglilaulu "nananannaa eeeh eeeeeh" koht saatuslikuks ja vajutasin maki pärast seda vihaselt kinni (see on kirjanduslik hüperbool, mul pole makki). Kuna mu kõigi aegade lemmikbänd Terminaator on GNR-ist aga üsna palju snitti võtnud, siis tean, et kahe antipaatse hiti põhjal neid täiesti maha kanda pole ka mõtet. Paar päeva enne kontserti avastasin oma GNR'i diskograafia hulgast nende ballaadide kogumiku ja otsustasin siis parimate palade asemel hoopis sellega proovi teha ja ennäe imet - mõne üksiku erandiga oli see peaaegu otsast lõpuni päris sümpaatne list. Siiski oli kontserdile minnes umbes selline ebamugav tunne nagu läheks ilma korraliku ettevalmistuseta eksamit sooritama.

Puudulik eeltöö polnud aga mu ainsaks stressiallikaks - kulutasin enne kontserti riiete valimisele ligikaudu kolm tundi, sest "praegu on põrgulikult kuum, aga õhtul võib olla jahedam ja pean keset ööd 10 km koju kõndima, nii et igaks juhuks võiks ka mitte väga "asking for it" riided olla" kõikide punktide tabamine oli nagu mingi lineaaralgebra ülesanne, mille lahendid puuduvad. Lisaks võib teid huvitada asjaolu, et ma ei orienteeru kesklinnast Lauluväljakule - ei jala ega transpordiga, aga seekord otsustasin Google Mapsi asemel oma instinktile toetuda ja minna lihtsalt selle bussi peale, kuhu näis inimesi enam mitte mahtuvat. Suund oli küll õige, aga muidu oli bussis selline lõbus meeleolu nagu juutide seas gaasikambris enne surma ja kuna lisaks liikus see viie minuti jooksul ühe meetri, siis andsin pärast kahte peatust alla (nagu suurem osa teisi inimesi) ja järgnesin rahvamassile jala. Kui lõpuks väravatest sisse saanud olin, oli kontserdi alguseni jäänud veel umbes tund, mille otsustasin joogijärjekorras seismisele kulutada, sest oleksin vastasel juhul peagi surnud. Pooleteise seal sabas veedetud tunni jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: kõrvalrivis minestas üks poiss ära, veidi kaugemalt kanti veel kanderaamiga üks inimene välja ja Guns N' Roses esitas neli lugu. Esimesed neist teisi õllesabas seisnuid eriti ei kõigutanud, aga "Welcome to the Jungle'i" ajal läks küll väga kuuldav pahameelt täis porin lahti (kahjuks küll mitte sellepärast, et nad minu mõttekaaslased oleks olnud). Kui oma veepudeliga sealt lõpuks lahkusin, olin joogiputkas valitsenud ebaoptimaalsusest juba nii irl-närvis, et tekkis kange tahtmine lihtsalt ragequit'ida, aga seda ma siiski ei teinud. Selle asemel surusin ennast rahvamassist läbi, et vähemalt viienda loo heli kõrvale ka mingi pilt saada. Kahel ekraanil olevale Axlile ma aga eriti kaua keskenduda ei suutnud, kuna mu viha tähelepanu koondus alatasa mind ümbritsevatele purjus soomlastele, kes mulle pidevalt otsa tuigerdasid - kui teid huvitab, siis kellegi higise ihu ootamatult enda vastas tundmine on küllaltki ebameeldiv tunne. Et näidata kui hingestatult nad kaasa elavad, tõstsid need jooberdised lisaks pidevalt oma õlletopsi üles, mille käigus pool selle sisust iga kord välja lendas. Kuna mu veri kohises kõrvus vihast nende vastu lõpuks nii kõvasti, et kontserti ennast ma enam praktiliselt ei kuulnudki, otsustasin oma esisektori koha ohverdada ja põhjanaabrite seast jalga lasta. BUILD THAT WALL! Pärast mõnetisi hinge- ja kohaotsinguid, seadsin ennast lõpuks mäenõlval ühe puu najale sisse, mis aitas lisaks mu selleks ajaks tekkinud põrgulikku seljavalu pisut leevendada - sellest hetkest alates muutus ka kontsert hulga nauditavamaks.

Publikuga sideme loomise puudumine jäi silma küll - selles mõttes erineb Jaagup ikka oma iidolist, sest umbes poole kontserdiajast ta lihtsalt vatrab, koguni nii palju, et üks kergelt svipsis mees hüüdis viimati ta järjekordse pajatuse ajal "jajaa, järgmine laul!". Axli hääle kadumist ma aga küll tähele ei pannud - pigem oli see isegi üllatavalt hea, sest olin juba mõttes ette valmistunud, et ta on selle ehk sarnaselt mõnele oma kolleegile aastatega ära karjunud. Küll aga kippusid McKaganil mingid madalamad noodid inimkõrvale kuuldamatuks jääma. Repertuaari osas ma väga vinguda ei oska - see eeldaks nende diskograafiaga tunduvalt paremat kursisolekut, aga kolm tundi, millele lisandus veel tuleku- ja ootamisaeg, oli minu jaoks füüsiliselt way liiga palju. Meeldetuletus: tee vanadekodusse broneering.

Esitusele tulnud lugudest olid mu lemmikud "Better", "Don't Cry", "Estranged", "This I Love" ja "November Rain" (ehk praktiliselt kõik ballaadid peale "Sweet Child O'Mine'i", mida ma eriti ei salli ja "Knockin' on Heaven's Doori", mida ma ka ei salli - fuck Bob Dylan).
"Wish You Were Here" oli selles mõttes huvitav, et poleks sellelt kontserdilt häid lugusid oodata osanud alguses mõtlesin: "Hmm, kitarrisooloks natuke kummaline valik, sest kas soolode eesmärk ei peaks mitte oma võimete näitamine olema, mitte mingi "olen 13 ja õppisin kitarril esimese loo selgeks" etendamine", aga loo lõpus mõtlesin: "Aa."

Koju jõudes guugeldasin otsemaid, mitmes õudusfilmis "Used to Love Her" kasutust on leidnud. Selgus, et mitte üheski. Raiskamine!

[Forzelius]

Kontsert oli 10/10 ja kõik kes vinguvad, et oli liiga pikk, on plebid.

Järgmised: Roger Waters Arena Riga*, Camel Southampton Guild Hall, David Byrne Dublin, John Fogerty/Steve Miller Band/Robert Plant*/Van Morrison Bluesfest London O2, Uriah Heep Tallinn, Paul McCartney Vienna Stadthalle
prolly tuleb novembrisse ka midagi veel.

[JazZ-]

Roger Waters Arena Zagreb

oiii Jazz Rassu Soprano you's in for a treat.

Olin seda postitust lugedes kunagi üsna rõõmus, aga kõikide järgnevate

Mina jäin väga rahule.

Kontsert oli 10/10

arvamuste valguses olen hakanud kartma, et Forzeliusel puudub lihtsalt igasugune kriitikameel.

[Forzelius]

lamp möla

ma lihtsalt selekteerin artiste, kellega ma tõenäoliselt väga rahule jään/kes bucketlistis on. On olnud ka kehvemaid elamusi, aga nende hulgas mitte jah.

[Rasmus]

JazZ-i "lähen vaatama bände, mida vihkan või mis mind absoluutselt ei koti, et saaks "Viimane kontsert, millel käisid" teemas möliseda" suhtumine pole ka Forzeliuse valimatust kiidulaulust, juhul kui see süüdistus üldse tõele vastaks, sugugi parem. Kui suudad kontserte valida, siis saadki ainult (üli)positiivseid elamusi. Aga see on muidugi tõsi, et kui selline bänd nagu GNR koju kätte tuuakse, on raske minemata jätta, isegi kui pole otsest vajadust neid vaadata/kuulata.

[JazZ-]

JazZ-i "lähen vaatama bände, mida vihkan või mis mind absoluutselt ei koti, et saaks "Viimane kontsert, millel käisid" teemas möliseda" suhtumine pole ka Forzeliuse valimatust kiidulaulust, juhul kui see süüdistus üldse tõele vastaks, sugugi parem.

Jep, see on 100% ainus põhjus, miks ma neid 70-euroseid pileteid ostan.