Arvan, et kõige paremini võtab filmi minu jaoks kokku Aivar2 "Get Outi" teemasse tehtud postitus:
Aivar2 kirjutas:Filmis mängivad ainult tundmatud näitlejad ja kui head näitleja tööd! Väga kõva film.
Ma olen siin foorumis küll ka varem näitlejatele erakorralisi Oscareid nõudnud, aga vist mitte keegi mu varasematest kandidaatidest pole seda nii ära teeninud kui Alex Wolff oma "Hereditary" rolli eest. Eks ta sattus muidugi õigel ajal õiges kohas ka olema - selles puutepunktis, kus tõeliselt hea näitlemine kohtub tõeliselt hea režii ja stsenaga, aga olin seda kõike nähes sellegipoolest üsna suures šokis. Mitte sellepärast, et ma tol hetkel oleks suutnud analüüsida, kui peenelt atmosfääri loomiseks kõik filmikunsti elemendid kokku on punutud, vaid täpselt samadel põhjustel, miks Wolffi kehastatud Peter, kuna tajusin ta emotsioone sama selgelt nagu oleksin parasjagu ise tema nahka kandnud.
Viimati õnnestus selline manööverlik seestamine "Call Me by Your Name'il" ja usutava - sel korral küll tunduvalt rõhuvama - miljöö loomisel ongi "Hereditary" viimasel väga tihedalt sabas. Näitlejatest väärib muidugi ka Toni Collette kiitust, aga kogu see
on lihtsalt üks mõjuvamaid filmilõike, mida ma üldse kunagi näinud olen. Seda kõike arvestades teeb siinne "Hereditary" suhteliselt leige vastuvõtt mind üsna nõutuks, aga parafraseerides Jolti sõnavõttu "
Dunkirki" teemas:
...Seetõttu ei hakka ma kahtluse alla seadma kellegi teise kogemust. Kui "Hereditary" ei suutnud teie meelt ülendada või teid haarata, siis on see ainus, mis loeb. Ja subjektiivselt on teil täielik õigus olla loll. Selles osas olen küll Ralfiga nõus, et filmi esimese poole sünge peredraama oli parem kui sellele järgnev
aga Ralfi twisti nägemiseks peab küll ikka väga kõvasti silmi kissitama.
Ruut võrdles oma arvustuses "Hereditaryt" "The Killing of a Sacred Deeriga" ja põhimõtteliselt saan sellest kõrvutamisest aru, sest eks ebamugavust taotlevad rusuvad peredraamad on need mõlemad, aga minu jaoks töötas jälle "Hereditary" lähenemine neist kahest tunduvalt paremini. Yorgose tööriistakomplekti kuulub alati ka ebaloomulikult kuiv ja emotsioonitu dialoog, mis
un-easy meeleolu loomisel küll jalgu ei jää, aga tegelaste kingadesse astumise ja sügavama kaasa elamise teeb see vähemalt minu jaoks üsna raskeks. "Hereditarys" ennast teiste nahka asetamisega mul, nagu juba eelnevalt mainitud, probleeme polnud ja filmi üldise sõnumiga oli ka lihtsam resoneeruda (mitte, et ma siiani aru oleks saanud, mis "Sacred Deeri" sõnum oli - ära kutsu
creeper'eid külla?).
Veel suvalisi tähelepanekuid:
Mu lemmikdetail tervest filmist oli, kui Peteri läpaka ekraanil Windows security alert vilkus - suht 95% Windowsi omanike igapäevane tüütus, mida kinolinal aga juba naljalt ei näe.
Charlie peol oli täpselt nagu mina peol.
8-9/10 - väga hea film, mida ma enam kunagi näha ei taha