Teise korrani jõudmiseks tuleb ajas esmalt natuke tagasi minna, täpsemalt käesoleva aasta jaanuari, kui mu "Survivori" vaimustus oli saavutanud haripunkti. Tegin natuke uurimistööd ja selgus, et USA kodanikuks saamine on (uskumatul kombel) väga vaevarikas ja tüütu protsess, mille lõpuks oleks ma juba umbes sama vana kui Soprano ja nii kõrges eas "Survivoris" vastu pidada tundub juba natuke liiga naiivne unistus. Kuna siiski on veel väike võimalus, et mõni kena jänki mu ära kosib (soovitavalt Aaron Moorhead või Justin Benson), siis otsustasin, et oleks viimane aeg tegutsema hakata, sest ma ei tahaks olla esimene vote-out lihtsalt sellepärast, et ära upun. Nagu te sellest viimasest lausest ehk isegi järeldada võisite, pole ma nimelt suurem asi ujuja - püsin küll (mõnda aega) pinnal ja suudan paari minuti jooksul isegi kahe meetri jagu edasi liikuda, aga agressiivsetes veest pusletükkide otsimise võistlustes ma tõsisemat konkurentsi pakkuda ei suudaks. Niisiis hakkasin ujulas ujumas käima - minu "ujumine" seisnes esialgu küll selles, et hüppasin vette ja üritasin ennast kuidagi ühest basseini otsast teise brute-force'ida, samal ajal kui kõrval radadel olevad inimesed lõdvalt 5 rajapikkust ära ujusid. Oleksin peaaegu alla andnud, aga siis tuli raadiost nagu mingis filmis (!!!) Atomic Kitteni - "The Tide is High" ( "The tide is high but I'm holding on /.../ I'm not the kind of girl who gives up just like that") ja mõtlesin, et noh "I'm not the kind of girl who gives up just like that" ja ulpisin edasi. Suutsin tänu ujumisprillide soetamisele ja teiste inimeste jälgimisele küll mõne aja pärast juba mitu otsa ära ujuda, ilma et seejärel oleks tekkinud tunne nagu oleksin just tormises meres Soome lahe ületanud, aga sellest hoolimata oli mul üks üsna häiriv probleem: kuskil poole raja peal õnnestus mul pidevalt suures koguses vett kopsu tõmmata ja kui ma just rajapiirdest nagu väike bitch kinni võtta ei tahtnud, ei jäänud mul tavaliselt muud üle kui loota parimat ja ennast kuidagi raja lõpuni vinnata, et seal siis 5 minutit järjest köhida. Kui te olete kunagi vett kurku tõmmanud, siis teate, et see pole just kõige meeldivam tunne - seepärast guugleldasin ma "how to not inhale huge amounts of water while swimming", mille esimeseks tulemuseks sain artikli pealkirjaga "Dry-drowning: You can drown hours after coming out of the water!" Mõtlesin veel, et tore-tore, see kõlab täpselt nagu midagi, mis minuga juhtuda võiks ja liikusin siis informatiivsemate lugudeni. Järgmine kord ujulasse minnes ei juhtunud basseinis midagi väga tähelepanuväärset: nagu tavaliselt ujus mingi douche mu kõrvalrajal liblikat (rakendada avalikus ujulas tehnikat, mille tulemusel kõik 5 meetri raadiuses olevad inimesed täis pritsitakse, pole lihtsalt mitte midagi muud kui toores douchebaglus), tõmbasin endale üsna tavapärases koguses vett kurku ja kuulsin ujula raadiost umbes kaks korda "Enjoy the Silence'it". Pärast basseinist väljumist läksin duširuumi, võtsin ujumisriidet seljast, olin veidi aega saunas, läksin duši alla, mõtlesin, et natuke halb on ja vajusin kokku. Kui uuesti teadvusele tulin, olin duširuumi põrandal - kahjuks mitte oma vereloigus, sest pead ma kuhugi ära löönud polnud ("kahjuks", sest veri oleks loo dramaatilisusele palju juurde andnud), vajusin sinna vist üsna sujuvalt. Õudseks tegi kogu olukorra hoopis asjaolu, et teadvusel suutsin ma püsida kõige rohkem mõned sekundid - oli umbes selline tunne nagu reisiks pidevalt mitme reaalsuse vahel ja pole päris kindel, kumb neist on õige (nagu selles sarjas "Awake", mida ma kunagi vaadanud pole). Igal juhul selle vähese aja jooksul, kui ma toimuvast midagi aru sain, oli mu põhiliseks mõtteks, et teadvuseta olla oleks pisut toredam, kui ma noh - ihualasti ei oleks. Selleks pidin aga kuidagi jõudma paari meetri kaugusel asetseva saunalinani, mis tol hetkel tundus väga keeruline ülesanne ja meenutas kohutaval kombel seda stseeni "Wolf of Wall Streetist":
Pärast tundide pikkust pingutamist (või nii mulle vähemalt tundus) õnnestus mul lõpuks siiski nagideni jõuda ja saunalina ümber saada - duširuumist omal jõul väljumine ei tundunud aga enam minu võimete kohane ülesanne. Kuna olin hõivanud tabureti, mille peal istudes vanemad daamid ennast tavaliselt pesta armastavad, teenisin ära palju vihaseid pilke, mille hulka lõpuks ka mõned murelikumad lisandusid. Kui keegi aga küsis, kas mul on halb olla ja kas nad peaks kellegi kutsuma, eitasin mingil põhjusel kõike nagu oleks mulle just topeltmõrvasüüdistus esitatud. Pole päris kindel, miks - vist tundus olevat kiirem tee edasise suhtluse vältimiseks, sest jutu puhumiseks oli mul veel vähem soovi kui tavaliselt. Üks tädi nägi mu bluffi siiski läbi ja andis sõbraliku soovituse pähe külma vett lasta. Nii ma siis istusin veel tükk aega kraani all, kuni tundsin ennast piisavalt kindlalt, et duširuumist selle kõrval asuvasse tualetti liikuda - mõtlesin, et kui ma juba teadvuseta olen, siis WC-kabiinis saan seda vähemalt privaatselt teha. Kui seal juba mõnda aega istunud olin, jõudsin aga mõttele, et ma ei taha lõpetada nagu Tywin Lannister, mille tulemusel läksin riietusruumi, panin riided selga ja kõndisin koju. Dry-drowning'uga polnud kogu intsidendil tegelikult mingit seost, tundus lihtsalt naljakas kokkusattumus, nagu ka see, et käisin sama päeva õhtul kinos "It"-i vaatamas, kus Pennywise muudkui toonitas, et "You'll float too".
Ujuma pole ma sellest ajast saati enam minna julgenud, sest juba kloorilõhn toob mingid halvad flashback'id. Tundub, et pean "Survivoris" ikkagi oma sotsiaalsele mängule lootma jääma.