Mamma Mia! Siit me tuleme taas

See foorum on mõeldud Filmiveeb.ee filmide kommenteerimiseks.

Moderaator: Meeskond

Mamma Mia! Siit me tuleme taas

PostitusPostitas JazZ- » 12. Juuni 2018, 23:49

Mamma Mia! Siit me tuleme taas
Mamma Mia! Here We Go Again (2018)

On möödunud 10 aastat ajast, mil viimati päikeselisel Kalokairi saarel ABBA laulude pillerkaarist osa saime. Heatuju-filmil "Mamma Mia!" on aeg tulla taas! Ühine selle naerust rõkkava tantsu- ja laulupeoga ning saa teada, kuidas armastatud kangelanna Donna imeline Kreeka-seiklus alguse sai.

Loobunud suurlinna elust naaseb Donna tütar Sophie (Amanda Seyfried) imekaunile Kreeka saarele, et valmistada ette uue hotelli avamine. Pidustuste eelse sagina käigus mõistab Sophie, et on lapseootel. Segaste tunnete tulvas avanevad mälestustelaekad ning Sophie saab teada nii mõndagi armsa ema Donna minevikust. Miks noor Donna kunagi Kreekasse läks, millised olid tema suured unistused ning romantilised seiklused Billi, Harry ja Samiga. Ootamatult selgub, et hotelli avapeo toimumine on suure küsimärgi all, kuid just siis hakkavad saabuma külalised. Meeletu trallipidu saab hoo sisse ja üllatusi jagub kõigile.

Loe täielikku tutvustust siit
Kasutaja avatar
JazZ-
Aasta foorumlane 2017
Aasta foorumlane 2017
 
Postitusi: 3584
Liitunud: 19. Aprill 2009, 19:19
Asukoht: Tallinn

Re: Mamma Mia! Siit me tuleme taas

PostitusPostitas Ralf » 13. Juuni 2018, 01:47

Järg ühele kõige tobedamale, see tähendab toredamale feel good filmile? Ootan. Kartlikult. :D

Pilt
Kasutaja avatar
Ralf
love <3
 
Postitusi: 13694
Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)

7/10

PostitusPostitas Ralf » 19. Juuli 2018, 20:59

Tervitan naisterahvast, kes üksinda üle saali naerda lagistas, kui üks vanem naistegelane filmis kostis, et süsivesik on tema hingesugulaseks. You made my day!

Film on rõõmsameelne, eksootiline ja siiras nagu oodata võis, tõtt-öelda oli selle siirupise spektaakli lõppedes rahulolev tunne, nagu oleks keppi saanud vms. Laulude valikuga jäin rahule (kartsin, et kõik paremad on juba ära kasutatud ja ei taheta midagi korrata) ning neid oli suudetud ka päris palju narratiivi sisse mahutada, kuid see tähendas omakorda, et enamik esitusi jäid põgusateks ja lõppesid kibekähku ära. Siiski tundsin heameelt, et seekordki kõlasid mõned mu isiklikud lemmikud nagu "The Name of the Game", "Fernando" ja "Knowing Me, Knowing You". "The Name of the Game" meeldib mulle küll rohkem Amanda Seyfriedi esituses esimese osa soundtrackil, aga see selleks. Igav ei hakanud, sest film oskas õigetel hetkedel edasi liikuda, tempo mõttes oli omamoodi plussiks (aga ka miinuseks), et see jutustas paralleelselt kahte lugu. Lõpuks mulle kahjuks küll tundus, et siit oleks kaks eraldi filmi saanud: üks Donna nooruspõlvest ja teine Sophie'st pärast Donna surma. Minevik ja kaasaeg kohtusid filmis väga kenasti, montaaž oli muuseas vägagi õnnestunud, aga lihtsalt jäi mulje, et siia üritati liiga palju pressida ja nii jäi igale näitlejale väga vähe ekraaniaega. Näiteks Amanda Seyfried pmst istus kogu filmi voodi peal. Lily James on muidu hea näitleja, aga ma alguses ei suutnud kuidagi leppida, et see on Meryl Streepi karakter noorena , kuigi Jamesil ja Streepil on sarnased näojooned. Ehkki pikapeale harjusin Lily Jamesiga ära, hakkasin puudust tundma Streepi energiast ja särast. Streep oli "Mamma Mia" süda kuidagi, ilma vanema Donnata jäi film hõredaks ja tühjaks, ükskõik kui palju tegelasi kokku on. Lily James on lõppude lõpuks lihtsalt pretty face siin.
Cheril ka siin lihtsalt glorified cameo, aga tõtt-öelda mul isegi hea meel selle üle, sest issand, kui raske on seda noa all käinud nägu vaadata. See isegi ei liigu eriti, kui ta räägib. Freaky. I love Cher, aga kallis proua, ära karda vananeda. Tema osalust nautisin siiski, "Fernando" duetina oli üks ilmselgeid highlighte ja oleks üldsegi võinud treilerist välja jääda - ma oleks vist toolist välja hüpanud, nähes Cheri saabumas kopteriga. Mis puudutab vananemist, siis muidugi oli lõbus näha, mismoodi on esimeses filmis üles astunud näitlejad vahepealse kümne aasta jooksul vananenud. Mul hea meel, et nii paljud neist (põhimõtteliselt vist kõik isegi?) otsustasid tagasi tulla. Meryl Streepi vastu respect tõusis jällegi, tal polnud otseselt mingit vajadust oma nägu näidata järjes, nad oleks saanud selle vabalt ilma temata teha, aga toredal kombel ta ikkagi soostus seda tegema (ja vaevalt tal raha vaja on) ning just tänu sellele sai film imetoreda kulminatsiooni.
Mulle oleks järg meeldinud oluliselt rohkem, kui ma poleks pidevalt mõelnud, et esimene osa tegi ühte või teist natuke paremini, need võrdlused olid lihtsalt paratamatud. Näiteks võis märgata, et teine osa käitub teadlikult palju tagasihoidlikumalt, millest hakkas kahju - ma just nautisin esimese filmi piinlikku ülemeelikust ning totrust (teisisõnu seda, mida Mark Kermode kirjeldas kui "kuulsate näitlejate purjus karaoket"). Teine osa jubedalt paistab kartvat, et publik võib mingid hetked välja naerda, kui liiga üle võlli minna, aga mu meelest see nii olema peakski. Turvalisem lähenemine laulunumbritele ja dialoogile ei tulnud ühesõnaga kasuks, kuigi samas mul oli hea meel, et "Fernando" jäeti ainult Cherile ja Garciale ning inimesed nende ümber kuulasid pealt, mitte ei laulnud kaasa - muutis olukorra intiimsemaks. Ühtegi "suurt esitust" kõigi poolt ei olnudki, mis oli baffling, korraga ei lastudki laulda rohkem kui 3-4 inimesel kõige rohkem. Keegi oleks võinud hüüda võtteplatsil, et let's go crazy! Seda ma kõige rohkem ootasin, nii et kuigi film oli absoluutselt parim viis oma mured unustada kaheks tunniks, ei saanud ma päris samasugust elamust nagu 2008. aasta filmist, mis on lihtsalt nii mõnusalt ridiculous. :irw:

P.S. Küsimus fännidele: kui noor Donna kostab, et osasid võrgutajaid ei huvitagi naised, siis kas see oli foreshadowing esimese osa paljastusele, et Harry on tegelt gei?
Kasutaja avatar
Ralf
love <3
 
Postitusi: 13694
Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)

Re: Mamma Mia! Siit me tuleme taas

PostitusPostitas JazZ- » 23. Juuli 2018, 00:47

Ei taha enam midagi rohkem ma elult, on vaadatud kõik, mis ma kunagi lootsingi näha. Pean muidugi eelkõige silmas Colin Firthi, Pierce Brosnanit ja Stellan Skarsgårdi sädelevas pükskostüümis - võin kinnitada, et kui maailmas oleks rohkem selliseid filme, ei eksisteeriks enam terrorismi, näljahäda ja ebamugava lõikega teksaseid. Ehk "Mamma Mia!" teine osa pakkus täpselt seda, mida ma sellelt ootasin ja lootsin: lõbusat eneseteadlikult juustust süžeed, lustakaid tantsu- ja laulunumbreid ja seesugust puhast rõõmu, millel on jõudu lõpetada kõik, mis kuri. Peale minu emotsioonide kirjeldamise, sai Ralf aga filmi lahkamisega väga hästi hakkama - omalt poolt võiksin lisada ainult essentsiaalse infokillu, et noor Sam oli "Supernaturali" algusaegade Jared Padaleckiga äravahetamiseni sarnane (ja mõtlesin alles nüüd, et ta nimi oli Sam ja isn't it ironic ja don't you think).

Ralf kirjutas:"The Name of the Game" meeldib mulle küll rohkem Amanda Seyfriedi esituses esimese osa soundtrackil, aga see selleks.


Mulle meeldib jälle, et seda sama lugu on neis kahes filmis täiesti erinevate süžeeliinide arendamiseks kasutatud.

Ralf kirjutas:Näiteks Amanda Seyfried pmst istus kogu filmi voodi peal.

:irw: See on naljakas, sest see on tõsi.

Ralf kirjutas:Ühtegi "suurt esitust" kõigi poolt ei olnudki, mis oli baffling, korraga ei lastudki laulda rohkem kui 3-4 inimesel kõige rohkem.


Kas jäid vahepeal tukkuma? Seal olid ju "Dancing Queen", mille nägemise ajal mõtlesin ma: "hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati nii suurt rõõmu tundnud olen", "Super Trouper", mille vaatamise ajal mõtlesin ma: "tunnen isegi suuremat rõõmu kui "Dancing Queeni" etteaste ajal" ja teatud mööndustega vast ka "Waterloo", mille vaatamise ajal mõtlesin, et ega ma kodus rõduust lahti ei unustanud. Võimalik muidugi, et kirjutan tantsimise laulmise arvele, aga ma ei suuda enam kahjuks meenutada, kas koos jalgadega liikusid ka inimeste suud.

7/10 - soovitan kõigile, kellele rõõm meeldib
Kasutaja avatar
JazZ-
Aasta foorumlane 2017
Aasta foorumlane 2017
 
Postitusi: 3584
Liitunud: 19. Aprill 2009, 19:19
Asukoht: Tallinn

Re: Mamma Mia! Siit me tuleme taas

PostitusPostitas Ralf » 23. Juuli 2018, 01:37

JazZ- kirjutas:
Ralf kirjutas:Ühtegi "suurt esitust" kõigi poolt ei olnudki, mis oli baffling, korraga ei lastudki laulda rohkem kui 3-4 inimesel kõige rohkem.


Kas jäid vahepeal tukkuma? Seal olid ju "Dancing Queen", mille nägemise ajal mõtlesin ma: "hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati nii suurt rõõmu tundnud olen", "Super Trouper", mille vaatamise ajal mõtlesin ma: "tunnen isegi suuremat rõõmu kui "Dancing Queeni" etteaste ajal" ja teatud mööndustega vast ka "Waterloo", mille vaatamise ajal mõtlesin, et ega ma kodus rõduust lahti ei unustanud. Võimalik muidugi, et kirjutan tantsimise laulmise arvele, aga ma ei suuda enam kahjuks meenutada, kas koos jalgadega liikusid ka inimeste suud.

Eeh, ma tahtsin vist ennekõike öelda, et järg ei läinud kordagi niimoodi ekstaatiliselt käima nagu esimene "Mamma Mia!". Oli suuremaid esitusi küll, aga oleks võinud olla veel suuremad. "Dancing Queen" oli ka waaay parem siis, kui Meryl hüppas voodi peal (ilmselt seesama voodi, kuhu Seyfried istuma pandi). Ja nüüd seda vaadates pean tõdema, et ei olnud järjes ka eneseirooniliste keskealiste muttide vahvat huumorit... "Super Trouper" oli KA esimeses filmis parem. Meeldis, et osad laulud kordusid, aga ükski esitus ei olnud etem järjes.
Lähen teist osa veel korra vaatama, eks näis, kuidas kordusel tundub.
Kasutaja avatar
Ralf
love <3
 
Postitusi: 13694
Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)


Mine Filmid

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline