Kui olin väike tütarlaps, küsisin emalt, mis on meil ees. Ema mul vastas vaid: "Lähme jälle Ülo juurde slaide vaatama!" "Slaidide vaatamine" tähendas alati vähemalt viit tundi väljakannatamatut igavust, sest teiste inimeste elu ja tegemised ei huvitanud mind vähimalgi määral ka 20 aastat tagasi, isegi kui selleks osutus seiklemine kannibale täis džunglis. Seega oli Jason Sudeikise tegelane Matt minu jaoks hoobilt samastatav - ka tema pidi oma vanemaga mingite slaidide pärast kaasas tolgerdama ja lisaks selle kõige jaoks veel mitmepäevase reisi läbi tegema. Seega oli mul raske pahaks panna, kui ta oma vähihaige isaga nagu teismeline naga kraakles, sest nagu Matt ise mainis - vähk ei anna vabandust teiste inimestega hirmsalt käituda. Tol hetkel üritas film küll jätta muljet, et sõnade ajendiks oli ühe naisterahva paksuks nimetamine, kuid Jason Sudeikis on piisavalt võimekas näitleja, et vaataja sealjuures aru saaks, et ta
EI TAHA slaide vaadata.
Elizabeth Olseni vastu pole mul midagi - ta on väga ilus, millele filmiski korduvalt tähelepanu juhiti, aga kuna lause "ta on väga ilus" paariliseks osutub statistiliselt kõige sagedamini lause "aga sealjuures läbinisti mõttetu", siis polnud seegi kord kahjuks mingi erand. Okei, tema tegelane mängis Matti ja Beni jaoks mingit vahendajat ja oli ühtlasi
love interest'iks, sest kinopublikul hakkab igav, kui meile ei anta lootust, et keegi võiks filmi jooksul seksida, aga oleksin eelistanud hoopis täisteravusega fookust isa-poja suhtel.
"Kodachrome'is" üsna tugevalt välja joonistunud analoogtehnoloogia üha suuremat hoogu koguv
hype irriteerib mind iga sekundiga järjest rohkem. Okei, ma saan veel põhimõtteliselt aru, miks vinüülid peenema kuulmise ja hea tehnikaga audiofiilides ekstaasi tekitavad, aga FFS - kassetid??? Kõige sitemad helikandjad
ever, igatsen neid täpselt sama palju kui narmastega vöid ja autopomme. Tundsin seetõttu kohutavalt suurt rahuldust, kui Jason Sudeikis oma
douchey isa kassetinäraka autost välja viskas. Saan aru küll, et need analoogjubinad olid füüsiliseks toeks filmi mingile "vanadest asjadest raske lahti lasta" ideele, aga oleks ka enesepett teha nägu, et sellega nende eesmärk piirduski. See "
õige muusika on päris instrumentidega mängitud rock, mitte see üleprodutseeritud hingetu sitt, mida tänapäeval suurtes kogustes toodetakse" jutt oleks ka üsna väiklasena mõjunud, kui ma ise pidevalt sama ei räägiks.
Ralf kirjutas:Suhteliselt tüüpiline USA indie.
Läheksin isegi sammu võrra kaugemale: tundus nagu oleks mingi tehisintellekt läbi analüüsinud terve repertuaari, mis iial Sundance'il ettekandmisele on tulnud ja selle põhjal siis selle filmi valmis genereerinud. Kui mul mingi vastav bingokaart oleks, siis oleks igatahes praktiliselt kõik lahtrid täis saanud:
- Eluga pahuksis mees
- Jäärapäine omadega natuke puntras naine
- Raske iseloomuga vanem vähihaige mees
- Road-trip
- Muusikaviited
- Muusikatööstus
- Muusika mängimine
- Haiglast põgenemine
- Fotograafia
- Analoogtehnoloogia
- Pärast ühte muusikateemalist vestlust endale terveks eluks kaaslase leidmine
- Lepitus
- Elujaatav suremine
- Slideshow!
5-6/10