Postitas Ralf » 01. Märts 2018, 01:32
Action-stseenid polnud jah kõige õnnestunumad, panen selle Ryan Coogleri kogenematuse arvele.
Aga dramaturgilises plaanis on see üks Marveli toekamaid linateoseid üldse. Film, sisutihe nagu ta on, uurib mõjuvalt ühe rahva kannatusi, aga ka potentsiaali. Ja seda fantastilise salajase kuningriigi (mis on nagu idealiseeritud Aafrika) perspektiivist. Samuti on siin peidus lugu isade pattudest, võimujanust ja isoleeritusest, ideoloogilistest konfliktidest, laiematest moraalsetest ja sotsioloogilistest probleemidest. Wakanda on äärmiselt kõnekas paik, sest juba selle olemusega kaasnevad teatud vastuolud. Lugu peegeldab hästi, millised eetilised küsimused tekivad, kui üks väike osa rahvast elab ülejäänud maailmast ära lõigatult külluses ning ei taha/suuda midagi ette võtta, isegi kui näevad pealt, kuidas ülejäänud rahvas kannatab. Killmonger oli ses mõttes suurepäraselt lahti kirjutatud villain - väga hästi oli aru saada, miks tema usub ülejäänud rahva militariseerimisse ja kust tulenevad nii tema valu kui seisukohad. Saan aru, et Disney film ei saa näidata mustanahaliste vastu suunatud vägivalda, aga film annab hästi mõista, kuidas Killmonger on jõudnud sellesse punkti; kuidas mehel getost on täiesti teistsugune arusaam Wakanda potentsiaalist kui T'Challal, kes pooldab ühtsust ja rahu. Hästi kõnekalt mõjub selles valguses üks stseen Briti muuseumis, kus Killmonger ihaleb maski, mis Aafrika kolonialiseerimise käigus tema rahvalt vägisi võetud on. Ohtralt allteksti ja metafoori on siin, mistõttu on teistkordne vaatamine täiesti õigustatud. Ja ma lihtsalt tean, et kurikael on hästi kirjutatud, kui ma lõpus talle nii kaasa tunnen, et süda valutab. Isegi väiksematel kõrvaltegelastel on oma sisemaailm. Näiteks T'Challa õde, kes jätaks pigem Wakanda selja taha, et abistada inimesi arengumaades. Ta peegeldab jälle hästi, millised eesmärgid võiks olla arenenud maade inimestel, ning hea torkena mõjub see Trumpi pihta, kes sarnaselt Wakandale unistab müüri ehitamisest, et USAd veel rohkem isoleerida. Kõik tegelased on filmis tõesti imehästi suhestatud, keegi ei jää lihtsalt ühedimensiooniliseks jopskiks.
Poliitiline ja tähendusrikas ta on, ent ometi ei pea ma "Black Pantherit" meistriteoseks, minu meelest kooruvad loo põnevamad nüansid ja tahud välja filmi teises pooles, kui Killmonger muutub kesksemaks tegelaseks. Ehk siis läks tükk aega, enne kui filmil mind kaasa haarata õnnestus. Ühtlasi ma tean, et Marvel oskab tehniliselt korralikumaid filme teha, mõnedes kohtades jätsid eriefektid soovida.