Kirves 4: Victor Crowley

[Rasmus]

Kirves 4: Victor Crowley
Victor Crowley (2017)

Kümme aastat pärast esialgse triloogia tegevustikku ärkab kurikuulus jõhkard Victor Crowley (Kane Hodder) taas ellu, et külvata õudu ja jätkata tapatööd. Tagasi on ka eelmise osa veresauna ainus ellujääja Andrew (Parry Shen), kes on terve möödunud kümnendi püüdnud inimestele seletada, et 49 hukkunuga Honey Islandi massimõrva pani toime Crowley, keda kohalike väljamõeldiseks peetakse.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

kerged spoilerid?

Ma pole kunagi suur "Hatcheti" seeria fänn olnud, mu meelest tegevuspaigana pole pime soostik püsivalt köitev ja Kane Hodderile kantud ohter grimm ei taha mind üldse veenda - kui näen Crowleyt, näen enamasti pehmet kummi. Ja eks tegevus toimub öösiti osalt seepärast, et see nii tugevalt välja ei paistaks, aga minu arust toimib hoki-, gaasi-, tondi- vms mask sedalaadi filmides disainielemendina paremini. Ja iga uus jagu mõjub kokkuvõttes eelmis(t)e kordusena. Siiski, käesolev seeria on efektne ja teretulnud throwback 80ndatesse ning tapmised oma ekstreemsuses nauditavad. Konkurente just palju pole.
Neljanda osa puhul mulle kindlasti meeldis see dünaamika, et peategelaste seas on Crowley küüsist pääsenud Andrew, kes on välja andnud veidi valeliku raamatu ning peaks end uuesti Crowley territooriumile sattudes tõestama hakkama, sest tema maine pole kiita. Meenusid siinkohal viimane "Saw" (kus samuti enda sõnul Jigsaw lõksust pääsenud mees saab tuntuks jne) ning "Jurassic Park 3" (kus väike lennuk kukub alla kohas, kus dinodega kord silmitsi seisnud Anal Grant kõige vähem olla tahaks). Olgu märgitud, et "Victor Crowleys" hakkas selles lennukis valitsev erepunane valgus pikapeale pinda käima... Mõjus nii ebaloomulikult ja pealetükkivalt. Alles siis, kui film juba vaadatud oli, märkasin tagantjärele, et monitoril näeb oluliselt parem välja kui telekast, kus mul color ja kontrast monitorist hulka kõrgemad on. Kruttisin neid asju kohe madalamaks.
Möllu oli seejuures vähevõitu, enamus ajast passiti lihtsalt seal allakukkunud lennukis. Mida edasi, seda igavam hakkas. Ja kahjuks on tegemist järjekordse "Hatchetiga", kus pole ühtegi tõeliselt sügavalt sümpaatset tegelast - ikka ühedimensioonilised karikatuurid. Mis slasherites on teadagi tüüpiline, aga vähemalt üks isetu, tasakaalukas ja kangelaslik figuur poleks paha teinud. Vist keskmine "Hatcheti" fänn elab hoopis Crowleyle kaasa.
Üks kindel kompliment oleks, et tapmised on jälle päris lahedalt välja kukkunud ning huumor on suurepärane. Naersin rohkem kui ühtegi eelmist "Hatcheti" jagu vaadates. See oli mõnusalt satiiriline, kaasaegsete trendide ja stereotüüpide pila. Aga jah, kuna tegelased olid nii absurdseks utreeritud, ei elanud ma kellegi otseselt kaasa peale Andrew, kellel vähemalt oli mingi taustalugu / character arc. Ta on see, kes peaks end lõpus lunastama, aga.... Film lõpeb muide nii spontaanselt, et ajas närvi, aga vist eelmiste osadega samamoodi olnud.
Mulle isiklikult meeldiks, kui Adam Green kasutaks ressursse täiesti erinevate slasherite loomiseks, mitte ei peksaks seda ühte ja sama hobust, aga ma saan aru, et on inimesi, kes tahavad jälle just Crowleyga kohtuda. Ma ei tea, minu jaoks on see "kurikuulus jõhkard" ennast ammendanud täielikult... Nüüdseks aeg ta vähemalt kosmosesse viia vms, et seeriasse mingit värskust tuua.
Esimesed 15 minutit ja viimased 15 minutit olid mõnusad, vahepealne tund mõjus laisalt ja igavalt.

P.S. Mid-credits stseenike on ka, mille peale Rassu orgasmi saab...
P.P.S. Easter eggidest puudust ei tule, alguses võib nt telekast korraks silmata Greeni kunagist lühifilmi "Jack Chop".

[Rasmus]

Olgu märgitud, et "Victor Crowleys" hakkas selles lennukis valitsev erepunane valgus pikapeale pinda käima... Mõjus nii ebaloomulikult ja pealetükkivalt.

Mulle just meeldis. Ebaloomulik jah, aga kena vaadata (Green ilmselt Edwardsi "Godzillat" näinud vms).

Ja kahjuks on tegemist järjekordse "Hatchetiga", kus pole ühtegi tõeliselt sügavalt sümpaatset tegelast - ikka ühedimensioonilised karikatuurid. Mis slasherites on teadagi tüüpiline, aga vähemalt üks isetu, tasakaalukas ja kangelaslik figuur poleks paha teinud. Vist keskmine "Hatcheti" fänn elab hoopis Crowleyle kaasa.

Kas Dillon ei kõlvanud? Ta oli täpselt selline vend, kes alguses tundus hull karikatuur, aga ajapikku kasvama hakkas ja

Spoiler :

lõpuks end isetu ja kangelasliku figuurina tõestas. Tõsi küll, "tasakaalukas" tema kirjeldamiseks ei sobi. Arvasin, et kui ta Rose'ilt sõbranna päästmise eest suudlust palus, pakub Rose talle hoopis blowjobi vms. Igatahes tõeline džentelmen!

Andrew oli ka cool, sest kes eelmist osa mäletab, teab, et tüüp pääses eluga vaid tänu sellele, et polnud heroilisusteks piisavalt hulljulge, ja see on mõnevõrra "Star Wars: The Last Jedi" asi, mida teha. Pole mingi kangelane, lihtsalt tüüp, kes üritab kuidagi kehvas olukorras ellu jääda.

Aa, ja Rose meeldis ka väga. Laura Ortiz on üleüldse täiega sümpaatne, nii et väga tore teda nii kandvas rollis näha.

Film lõpeb muide nii spontaanselt, et ajas närvi, aga vist eelmiste osadega samamoodi olnud.

See on jah mingi "Hatchetite" gag. Mulle seekord sobis.

Mulle isiklikult meeldiks, kui Adam Green kasutaks ressursse täiesti erinevate slasherite loomiseks, mitte ei peksaks seda ühte ja sama hobust, aga ma saan aru, et on inimesi, kes tahavad jälle just Crowleyga kohtuda.

Minu meelest oli see George A. Romero, kes Greenile kunagi (pärast kolmandat osa) ütles, et "Hatcheti" seeria on hiiglasliku väärtusega ja väärib jätkamist. Imo polnud Greenil varem mingit plaani järge vändata, isegi 3. osa pole ju enam tema lavastatud. Muidu olen igati nõus: Green võiks hoopis huvitavamate projektidega tegelda (vt ka "Digging up the Marrow" ja "Holliston").

P.P.S. Easter eggidest puudust ei tule, alguses võib nt telekast korraks silmata Greeni kunagist lühifilmi "Jack Chop".

Easter eggidega paneb Green alati hullu, seekord hakkas isegi veits pinda käima, kui kolmandat korda ta koera nime (Arwen) suures plaanis nägema pidi. Lennufirma oli Kwaj, mis, kui õigesti mäletan, on koht, kus Kane Hodder üles kasvas. Eks see Greeni võlu olegi, et ta teeb filme nii, nagu iga teine suvaline jorss teeks ― topib oma inside joke'e ja värke igal võimalusel sisse.

Film ajas asja ära. Halvim "Hatchet", aga kuna ma ei suuda seda käsitleda kui "päris" filmi (vändati salaja ja screeniti mingil "Hatcheti" celebration üritusel kõikide jaoks täieliku üllatusena), siis ei hakka virisema. 3/5

[JazZ-]

Ärge uskuge sõnagi eelkõnelejate pahurast jutust ega punktigi nende madalatest hinnetest - tegu on kahtlemata parima "Hatcheti" seeria filmiga ning täiesti võimalik, et parima filmiga, mis õuduskomöödia alamžanris üldse tehtud on. Tõsi, Ralfi ja Rasmuse kaitseks tuleb siiski öelda, et tõenäoliselt polnud neil oma postitustele eelnenud vaatamisel vähimatki aimu, millal naerda tuleks, sest nagu laughtrack'iga sitcom'id on alati paremad kui need hirmsad sarjad, kus tuleb ise jälile jõuda, millal õige hetk kihistada on, on ka "Victor Crowley" taolisi filme tunduvalt lõbusam koos HÕFF-i pooljoobes publikuga vaadata, sest üks asi on üksi muheleda, hoopis teine aga saada samal ajal teiste naeru kuuldes kinnitust, et huumoritaju mind alt ei vedanud. Kuigi mingi osa "Crowley" positiivsetest emotsioonidest võibki kindlasti selle õigel ajal õiges kohas vaatamise arvele kirjutada, siis on seal ka üsna palju elemente, mis ka asukohaväliselt mu südame võitnud oleks.

Alustada võiks näiteks sellest, et filmi esimeses stseenis astus (õigem oleks küll öelda "istus") üles Jonah Ray - kui mõtlete nüüd, et "ohhoo, kes on küll see kohutavalt kuulus näitleja, kellest ma iial midagi kuulnud pole", siis võin teile kinnitada, et (hoolimata Wikipedia valelikust infost) ei ole Jonah Ray näitleja - küll aga Nerdisti podcasti pikaaegne host ja väga suur õudusfilmifänn. Mõtlesin siis, et ta on tõenäoliselt väga õnnelik, et teda peagi mõrvama asutakse ja muutusin kohe rõõmsamaks. Ühtlasi pani see nüanss kohe alguses paika mõnusalt sundimatu "me niisama sõpradega jaurame" vibe'i, mis filmi lõpuni välja kandus. Lisaks oli vahva, et "Crowley" suutis samaaegselt püsida üsna klassikalise slasher'i piires, samas jälle sisemiselt mingeid ümberkorraldusi teha, ilma et see sealjuures mingeid "haha, küll me ikka targad" punkte kaevandada oleks üritanud. Näiteks

Spoiler :

oli minu jaoks värskendav, et küllalt tüüpiliste final girl'i tunnustega Chloe esimeste seas maha notiti.

Mis tegelastele kaasa elamisse puutub, siis kellegi surma üle ma küll sügavalt ei kurvastanud, aga samas olid nad piisavalt lõbusalt kirjutatud, et nende manalateele minekut ka otseselt ei oodanud. Eelnevate osadega võrreldes olid mõrvad küll üsna ebaloomingulised, aga samas ei oma see minu jaoks ka väga suurt tähtsust. Veidi ootamatult sai läbi küll, aga parem lõpetada vara kui lennuki ventilaatoris vms.

Korraks HÕFFile sattunud sõber, kellele õudusfilmid ei meeldi, kellel polnud pileti ostmiseks sularaha ja kes tundus üldse üsna eksinud olevat, suutis lõpuks ikka kuidagi ennast "Victor Crowley" seansile sisse nahistada, enam-vähem terve aja naerda ja plaksutada ning ühtlasi HÕFFi parima filmi ära näha. Vaata ka: eba|õiglus, nimisõna. Mina pidin selleni jõudmiseks 6 filmi, peavalu ja veritsevad silmad ära kannatama. Fuck my life!

8/10 - Haapsalust koju sõites oli bussijuhi teadaandeid igatahes tavapärasest tunduvalt lõbusam kuulata.

[Ralf]

Ma kusjuures vaatasin kahte esimest "Hatcheti" filmi uuesti ning mõtlesin tõesti, et uues filmis ei olnud tapmised nii detailsed ja loomingulised.
Aga ei kahetse, et veel korra vaatasin seda HÕFFil, selliseid filme tuleb ikkagi vaadata publikuga. Meeleolu oli viis pluss. Tegi ühtlasi heameelt, et sain Jüri Lina juttu tögada sõbralikult laval ja naerdi ka.

[Rasmus]

Ma ei ole suutnud ära otsustada, kas see mind häirib või vastupidi, aga ei tea ühtki teist filmiseeriat peale "Hatcheti", kus karaktereid nii suvalises järjekorras maha notitaks. Esimese ja teise osa kohta see niivõrd ei kehti, aga kolmanda ja eriti neljanda kohta küll. Ühalt on see frustreeriv, kuna karakteriarendust sedasorti filmides niigi napib ja tundub raiskamisena, kui ainsad natukenegi tähelepanu saanud tegelased esimesel võimalusel tükkideks rebitakse vms, aga samas annab see võimaluse täiesti ootamatutel karakteritel järelejäänud runtime'i jooksul areneda ja vaatajal neile kaasa elada.

Spoiler :

Chloest ja tema peikast oli kahju täpselt selle hetkeni kui Dillon ja Rose mu südame võitsid.

Mingil põhjusel töötas see film minu jaoks eile vaadates kordades paremini kui 2018. Võib-olla oli asi seekord eelnenud kesistes ja kurnavalt lõbututes filmielamustes, mistõttu "Victor Crowley" oma lihtsameelsuses, otsekohesuses ja lolluses superhästi sobis. 10/10