Iga kord, kui uus "Tasujate" film ilmub, tekib mul tunne, et ma ikka ei ole piisavalt suur Marveli kangelaste fänn, sest muidu naudiksin seda spektaaklit kindlasti rohkem. Kui osade Marveli soolofilmide puhul tundub, et üritatakse kõnetada ka neid, kes laias laastus koomiksifilme ei fänna ("Black Panther"), siis "Tasujate" seiklused on selgelt suunatud rahvale, kes neid armastab.
Suurejooneline "Infinity War" on, seda ei saa salata, aga ikkagi mõjus kokkuvõttes kuidagi pealiskaudselt ja mul ei tekkinud
seda pingsat tunnet, et palun alistage Thanos ja ärge laske tal neid igaviku kivisid saada. Mu arust Marvel on juba ammu tõestanud, et nad on suutelised niisugust filmi tegema, eriti Russode juhtimisel, nii et ei olnud mul pärast ka seda emotsiooni, et vähemalt päris hästi saadi hakkama nii paljude peategelaste ära paigutamisega ja seda poleks kohe
üldse oodanud.
Siinkohal meenub see legendaarne Ian Malcolmi ütlus: "Your scientists were so preoccupied with whether or not they could that they didn't stop to think if they should." Marvelile on mul siinkohal sama etteheide. Et jah, kas siis ikkagi on
vaja neid KÕIKI toppida ühte filmi? Mu arust esimese "Avengersi" puhul mõjus uudselt näha superkangelaste grupeeringut kollektiivselt New Yorki kaitsmas ja neid polnud ülekülluses, aga "Infinity Waris" mõjub see juba üle pingutamisena.
Ja käesolevas seikluses oleks võinud tõesti piiri pidada nende lapsikute naljadega. Muidu ma ei noriks, aga kui meile on öeldud, et poole universumi tulevik on kaalul, siis ei tundu mõistlik hetkeks peatuda, et Drax saaks aeglaselt pähklit suhu pista vms.
Russod said "Civil Wariga" kenasti hakkama (üks parimaid MCU filme kindlasti), aga "Infinity War" on ennekõike pornograafiline
fan service , kaootiline grupikas, ja mul tekkiski tunne, et ma jätkuvalt ei kuulu nende hulka, kes rõõmustavad LIHTSALT selle peale, et superkangelased armee moodustavad.
Tõtt-öelda tundsin isegi Joss Whedonist puudust, "Age of Ultron" oli väga huvitav Frankensteini-lugu ja andis põnevalt edasi, kuidas üks egomaniakk tahab maailmale näidata, milleks ta võimeline on, ja loob selle tagajärjel koletise, kes on segaduses ja sõge (ehk Ultroni). Ja too film oli teemale vastavalt sünge ka, ei mingit aeglast pähklisöömist ega midagi. Tõtt-öelda ei saa hästi aru, mida Thanoses nähakse, kuigi ma hindasin, et talle nii palju
backstoryt anti.
Igal juhul... soolofilmid FTW!
Üldiselt kui MCU filme endiselt vaadata kerge skepsisega ja teatavalt distantsilt, siis "Avengersi" filmid lihtsalt kipuvad ükskõikseks jätma, need on pigem suunatud neile, kes juba Marveli maailmas varvaste ja ninaga sees on.
P. S. Hulki fännina ma olin DISAPPOINTED, et