Sa tead, et õudukas on halb, kui
jump scare on tehtud sellest, et peategelase sõbranna toob kokteilid tuppa.
Umbes 10 aastat liiga hilja saabunud teos. Mu meelest 2005 paiku ilmusid "Final Destinationi" tuules õudukad, kus videomängu, seltskonnamängu, lauamängu vms pärast noorukid ükshaaval surema hakkavad ("Stay Alive" jne).
"Truth or Dare'is" lähenetakse tervitatavalt selle nurga alt, et tegelikult peategelastel on üksteise ees saladusi, mis võivad nende sõpruse hävitada, kuid sellestki ei võrsunud siin midagi põnevat. Hetkeks mind võlus, et siin oli "Cruel Intentionsi" vms stiilis noorukite valelikkust ja ebaausust, mis võiks tuua filmi huvitavat draamat. Aga ei.
Lucy Hale mulle meeldib, kuulasin ta ühtainsat kantrialbumit isegi (nii palju siis muusikukarjäärist), kahju oli teda siin näha. Blumhouse mõjub ligitõmbavalt paljudele näitlejatele muidugi praegu, aga tuleb ikka arvestada, et kõik Blumhouse'i teosed ei ole kullast valatud.
Üks kompliment: osad surmad tekitasid ebamugavust. Millegipärast suudan vaadata, kuidas inimesi juppideks saetakse, aga kui kellelegi pliiats silma/kõrva lüüakse ("John Wick 2"!) või keegi imelikult kaela-selja murrab, siis paneb nihelema. Ühesõnaga jättis hea mulje, et PG-13
ratingule vaatamata suudeti välja mõelda nii rängad hukkumised.
Eks filmi sihtgrupp on 13-14 aastased, ilmselt neil aitab see poolteist tundi mööda saata. Otseselt ma "Truth or Dare'i" ei vihanud, aga praegu on õudusžanr nii tugevas seisus, et sellised vaimuvaesed julgad heidakski joones peldikusse, kuhu nad kuuluvadki.
Also