Mul oli 15 aastat tagasi Leelo Tunglaga üks telefonikõne, mis kõlas umbes nii:
Leelo: Tere, JazZ-! Mina olen Leelo Tungal ja helistan sulle ajakirja "Hea Laps" toimetusest.
JazZ-: Tere.
Leelo: Helistan, sest sa võitsid oma joonistuste eest auhinna.
JazZ-: Olgu.
Leelo: Kas tegeled joonistamisega vabal ajal ka?
JazZ-: Jah.
Leelo: Mida sulle kõige rohkem joonistada meeldib?
JazZ-: Natüürmorte.
Leelo: Ahaa, põnev. On sul veel mingeid hobisid?
JazZ-: Kergejõustik.
Leelo: Mis ala sulle kõige rohkem meeldib?
JazZ-: Jooksmine.
Leelo: Väga tore. Kõike head siis!
JazZ-: Head aega.
See transkript peaks teid informeerima vähemalt kolme erineva asja kohta:
a) ma olin väga igav inimene
b) telefonis vestelda ei meeldinud mulle ka 15 aastat tagasi
c)
mitte kordagi ei tulnud jutuks, kas Leelo rottis oma vanemad NKVD liikmetele välja või mitte
Viimasest punktist tulenevalt oli "Seltsimees lapse" vaatamine mulle suhteliselt valus kogemus, sest selle "lapseliku siiruse" üle muhelemise asemel ootasin terve filmi õudusega, millal Leelol lõpuks oma pere Siberisse saata õnnestub. Kuna filmi turundatakse lausega "kohutavalt hirmus aeg läbi lapse silmade", siis võtan endale õiguse selle teostuse puudujääke pisut kritiseerida. Lapse peaossa lükkamine ei tähenda automaatselt filmi tema perspektiivi seadmist - et ma vaatajana ennast tema vaatepunkti asetada suudaksin, peaks ka filmi tehniline pool omalt poolt mingit tuge pakkuma. Näiteks "Florida projekt" suutis kogu seda "maailm tundub suurem, taevas kõrgemal ja mina
lollim vähem kibestunud" tunnet oskusliku kaameratööga päris hästi edasi anda, "Seltsimees laps" oli aga üsna klassikalises (ja objektiivses) joones üles võetud. Seega ei erinenud see kinoelamus minu jaoks oluliselt Blumhouse'i "Annabelle"-ist - kogu aeg oli selline ebamugav tunne, et see peaosalisest väike
deemon plikatirts võib iga hetk mõne tegelase kindlasse surma saata. Lisaks olen ma natuke pettunud, sest Moonika Siimetsa lühifilmid eesotsas "Viimase Romeoga" tõstsid mu lootused vist liiga kõrgele ja ausalt öeldes tahaksin hoopis viimati nimetatu täispikka versiooni näha, sest muusikal tänapäeva külaelust ei ole küll film, mida Eesti rahvas väärib, aga on kohe kindlasti film, mida see
vajab.
Samas oli mul üpris huvitav jälgida, kuidas "Seltsimees lapse" Tallinnas filmitud stseenides linna poole sajandi tagusesse aega viimini teostatud oli, lisaks olid looduskaadrid päris ilusad ja üldine atmosfäär täitsa õnnestunud.
Mis huvitav Eesti rahvatraditsioon see
7/10 - Tundub mu vingumise kohta küll vist liiga kõrge hinne, aga vähemalt Eesti filminduse kategoorias on selle tegelikult välja teeninud küll.