Postitas JazZ- » 22. Veebruar 2018, 02:53
Greta Gerwigi varasemad segaduses neidude filmid mulle väga istunud pole, aga kuna seekord oli peategelane minust kümme aastat noorem, sain teda rahus vihata ilma et oleks pidanud kartma, et mu antipaatia põhjuseks on tüütus protagonistis iseenda ära tundmine. Sellised coming of age filmid mulle reeglina siiski meeldivad, sest on rõõm vaadata, kuidas väiksed dipshit'id jõuavad läbi valuliste kogemuste lõpuks mõistmisele, et nad imevad ja selles osas polnud "Lady Bird" mingi erand. See läbiv kurbuse temaatika, mis enam-vähem kõiki tegelasi kuidagi puudutas, mulle üsna meeldis, aga see läbiv "kutsuge mind Lady Birdiks, sest ma olen nii edgy" temaatika tekitas ainult ebamugavust (kuigi eks see vist oli ka mingil määral eesmärk). Tegelastest oli mu lemmikuks Christine'i (unista edasi, et ma sind Lady Birdiks kutsuksin) ema, kes oli veidi nagu inimlikum versioon Tonya Hardingu omast (kahjuks ropendas ka selle võrra vähem). Timothée Chalamet oli enchanté nagu ikka; Lucas Hedges võiks ka vahelduseks mingi mitte-kõrvalosa rolli saada, kuna ta on üsna sarmikas ja tahaks arvata, et kannaks seega pikema ekraaniaja välja küll. Saoirse meeldis mulle tegelikult ka, lihtsalt ta tegelane oli loll. Lisaks tundub, et ta hakkab vaikselt Oscarile kandideerivate koduigatsusfilmide reklaamnäoks saama (vaata lisaks: "Brooklyn").
Iseenesest oli tore, et tegevus 2002. aastal toimus (olgugi, et ma pool filmi arvasin, et see leiab aset kuskil 1970ndatel), sest ootan selliseid 90ndate-00ndate noortefilmide throwback'e juba ammu, aga tõenäolisel kulub praegusest 80ndate buumist sinna jõudmiseks veel paar dekaadi ja siis olen ma juba liiga vana, et visuaalmeediat jälgida, shame. Speaking of: mu kõrval istus mingi vanem väljamaalasest naine, kes a) võttis mu koha ära ja keeldus sealt lahkumast b) nosis terve filmi küpsiseid c) naeris iga nalja peale (eriti, kui see jalkatreener näidendi lavastamise üle võttis).
Ma ei naernud, sest ta võttis mu koha ära ja keeldus sealt lahkumast ja kui ütlesin, et see on minu koht, siis vastas ta: "Do you really need to sit here?" nagu ma oleks mingi ärahellitatud jõnglane, kes peab alati saama, mida tahab (saal oli täis ja teisele kohale istumine tähendas üsna suurt kollisiooniohtu). Ehk ma ei ole päris kindel, kas see puudujääk, mida pärast seanssi tundsin, oli tingitud ekraani sees või ees toimunust, aga kodujooksu (haha) minu jaoks igatahes ei tulnud. Ülikooli esimesel aastal oleks ehk rohkem hinge läinud, kuigi võin kinnitada, et ma ei rääkinud terve keskkooli, kuidas ma esimesel võimalusel Mustamäelt minema kavatsen tõmmata, samal ajal kui teised mu klassikaaslased õhkasid, kuidas nad Maximate vahel enda seitse tulevast last üles kasvatada tahavad.
6-7/10