Postitas JazZ- » 25. Jaanuar 2018, 23:14
Hoidsin siiani Oscarite võidujooksul "Dunkirkile" pöialt, sest mulle tundus kahedimensioonilisel ekraanil neljadimensioonilise filmi tegemine küllaltki muljetavaldav saavutus. Nüüd ei ole ma oma tunnetes enam nii kindel, sest "Call Me by Your Name" sai põhimõtteliselt sama manöövriga hakkama ja suutis lisaks sellele veel narratiivi omada. Natuke kurb, et Luca Guadagnino parima lavastaja nominatsioonist ilma jäi, sest tema värske šedööver sisaldas imetlusväärselt palju filigraanseid detaile, mis kogu idealistlikult idüllilise miljöö loomisele elegantselt kaasa aitasid. Kui te nüüd mõtlete, et miks ma nagu täielik douche kõlan, siis põhjus võib peituda selles, et käisin just "Call Me by Your Name'i" vaatamas, mille kogu tegelaskond tundus olevat äsja r/iamverysmart kokkutulekult tagasi jõudnud. Kui Oliver filmi alguses aprikoosi lingvistilisi tagamaid seletas, olin igatahes silmade pööritamisega liiga ametis, et edasisele eriti suuri ootusi seada (nagu Eliogi), aga film, nagu ka Armie Hammer oma lühikeste pükstega, sai mu siiski üsna kiiresti enda haardesse (nagu Eliogi). Väga meeldiv, et "Call Me by Your Name" ei ladunud oma põhikaarte tegelaste soole ja sellest tulenevatele komplikatsioonidele, mistõttu kogu lugu kraapis üsna edukalt isegi minu (inimese, kes on 150% hetero - nagu LiveForThis, Kickflick ja DarkSky kokku) hinge, olgugi et Armie Hammer ei teinud suurt midagi peale šortsides hea välja nägemise. See-eest Elio valu tajusin sama hästi nagu seda suvist lõõmavat kuumust ja loodan seega, et Timothée Chalamet pistab kuldmehikese taskusse. Kui mitte, siis on
O-tähelised nimed talle juba ebaõiglases koguses kannatusi põhjustanud.
Kuigi üldiselt ma peale viha eriti muid emotsioone ei tunne, siis filmi lõppvaatuses pidin üsna kõvasti vaeva nägema, et Michael Stuhlbargi (kes ei ole Joaquin Phoenix) kõne ajal mitte nagu väike bitch uluma hakata. Kui mingid teismelised nolgid analoogseid elutarkusi loobivad (vt. terve John Greeni bibliograafia), siis muutun tavaliselt ainult kurjaks, aga vanemate inimeste puhul ma nagu tajun, et nad on Sixtuse kabelis käinud ja teavad seega, millest räägivad. Tahaks kuidagi vähem geimas võtmes lõpetada, aga mul ei tule kahjuks enam ühtegi testosteroonsema kõlaga lauset pähe. Selge märk, et Luca homopropaganda kandis vilja.
Lähen nüüd Sufjan Stevensit kuulama, later!
9/10 - Sest Armie Hammer was asking for it.