Kes viimase paari kuu jooksul mõnel korral õigeks ajaks kinno on jõudnud, on ilmselt juba näinud, kuidas Jacob Tremblay nutab ja Julia Roberts ütleb talle: "Ole vait, sa tüütu titt!" ja ta siis padjaga lämmatab. Kui mitte, siis oleks aeg viisakaks inimeseks hakata ja mitte hilineda või lihtsalt kinos käima hakata või aru saada, et ma valetasin teile selle filmi kohta sama palju kui IMDb hinne. Tegelikult ütles Julia Roberts hoopis "Ma olen su ema!" või midagi samaväärselt mõttetult ja nuttis siis natuke või läks kööki, sest muud ta väga ei teinudki, aga mu mõte on hoopis selles, et ärge usaldage MITTE KEDAGI, sest treiler valetab ka. Erinevalt seal näidatust ei keerle terve film õnneks täielikult Jacob Tremblay tegelase ümber, vaid läbi jookseb üsna mitu erinevat perspektiivi - osad neist on küll väga pinnapealsed ning nende ainus eesmärk on näidata, et mingid tegelased ei ole tegelikult 100% sitad inimesed (nagu me varem arvasime!!!). Selles mõttes natuke nagu "13 Reasons Why" - kõigepealt näeme, et peategelasel on raske elu, aga siis tuleb pikapeale välja, et KÕIGIL TEISTEL on ka raske elu ja siis me oleme vaatajatena nagu "
samastatav, mul on ka raske elu!" ja lähme paneme "Wonderile" IMDb's 8/10, sest ma ei näe ühtegi teist põhjust, miks sellele muidu nii kõrgeid punkte on jagatud. Tõsi, võiksin enda valgustamiseks mõne nendest esilehel olevatest "
9/10 Such an excellent movie!!" arvustustest läbi lugeda, aga mul on oma ajaga parematki teha, kui valesid arvamusi kuulda.
"Wonder" on põhimõtteliselt nagu "Freaks and Geeks" - kui "FAG"-ist kogu ehedus välja imeda ja selle asemele mõõdukas koguses halemeelsust pumbata. Meil on põhikoolis käiv
tüütu nohik väike poiss, keda eakaaslased aktsepteerida ei taha, tema keskkoolieas vanem õde, kes kannab palju tumerohelist ja ei ole pärast vanaema surma enam päris endine ja lisaks veel suurel hulgal muid tegelasi, kellest kahjuks keegi pole James Franco.
Film ei kannata siiski niivõrd James Franco puudumise kui pigem lihtsalt ameerikalikult lihtsameelse käsitluse all: tegelased on natuke liiga ühekülgselt head (kui need koletud seitsmendikud välja arvata) ja probleemide lahendamiseks piisab mõõdukas koguses südamlikest tsitaatidest. Keegi oleks võinud mulle ka 20 aastat tagasi öelda, et kätt ei tasu tunni jooksul üle ühe korra tõsta, mu järgnev elu oleks võinud 250% parem olla.
Samas perefilmina töötab "Wonder" tegelikult küll ja saalis viibinud 10-aastastele tundus see pärast kinoseansi lõppu kuuldud kommentaaride põhjal minust tunduvalt rohkem korda minevat.
Mis aga näitlemissooritustesse puutub, siis "Roomi" põhjal oleks Jacob Tremblay minu poolest võinud vabalt 9 Oscarit tasku pista, aga "Wonderis" käis ta mulle kogu aeg natuke närvidele - saan tegelikult aru, et see oli rohkem stsenaariumi kui tema enda süü, aga kedagi pean ma süüdistama ja stsenaristi (ega "Wonderi" raamatu autori) nime ma kahjuks ei tea. See-eest oli näiteks Jacki kehastanud Noah Jupe hästi sümpaatne ja Viat mänginud Izabelat loodan ka veel kuskil näha enne kui narkootikumid ta kätte saavad. Õigupoolest on need tänapäeva lapsed üldse hästi näitlema õppinud, minu noorusajal sellist jama ei olnud!
5/10