Kurvastav, et inimesed kulutavad oma aega "Blade Runnerile"* samal ajal, kui kinos jookseb ka selline esmaklassiline näitleja nagu seda on Jessica Rothe. Lisaks teeb ta seda ühes erakordselt haruldases nähtuses Eesti kinolevimaastikul: heas õudusfilmis. Rohkem pole vist mõtet pinget kruvida ( - iga õuduka režissöör pärast dušikardinate eest tõmbamise stseeni), sest teravama mõistusega lugejad on tõenäoliselt juba aru saanud, et üritan jõuda filmini, mille pealkiri ka teema omas kajastub - ja seda võiksid teha ka kõik teised. Miks? Olgu, ma kohe räägin.
Olen juba enam-vähem õppinud arvestama tõsiasjaga, et IMDb hinne pole õudusfilmide puhul kõige adekvaatsem näitaja, sest üks kontingent kipub hindama hoopis oma hirmutaset ("Nii mõttetu film, polnud nagu üldse õudne!") ja teine paralleele "Ristiisaga". Sellegipoolest sisenesin kinosaali nagu tavaliselt - karja ebaviisakate teismeliste ja madalate ootustega. Pärast poole tunni möödumist juhtus aga midagi imetabast - film hakkas peale! (pärast neljandat Vapiano reklaami ei tundnud see lihtsalt enam nagu miski, mis kunagi juhtuda võiks). Ja siis hakkas film uuesti peale. "Groundhog Day" stsenaariumi varastamises ei pruugi küll otseselt midagi originaalset olla, aga selle
slasher'i konteksti paigutamine on siiski küllalt kaval nüke, mis üsna palju mängu- ja mõrvamisruumi annab. Tulemuseks on omamoodi põnev žanrisisese reeglistiku väänamine: ebameeldiv
bitchy tüdruk, kes sureb esimesena, on ühtlasi vaatajate poolehoiu võitnud
final girl. Lisaks on respekteeritav, et sealjuures suudeti edukalt vältida seda veriseks tallatud
meta-viidete teed, millest enam juba naljalt mööda ei astuta. Teate küll, kui õudusfilmide tootjad said aru, et rumalast teismelisest, kes väärib surma, on parem ainult rumal teismeline, kes on teadlik, et ta väärib surma, ja otsustasid siis, et on täiesti okei teha muus osas halb film, kui sinna mingi "Kas te siis õudusfilmi "Reede 13" (1980) pole näinud? Pimedas välja minek on halb idee!" sisse visata. (Võimalik, et teen siinkohal ülekohut, sest pole välistatud, et need loendamatud õudusfilmid, mida selles õuduses süüdistan, on tegelikult MTV "Screami" episoodid.)
Igatahes väga positiivne film ja mitte ainult sellepärast, et mulle inimesi suremas meeldib näha. Õigupoolest oli "Palju õnne surmapäevaks" vist üldse rohkem nagu "Mean Girls", kus aeg-ajalt pisut nuga antakse kui mõni tõsiselt verdtarretav horror-triller.
Lõpp jäi natuke painama:
Kui keegi oleks pärast kinoseanssi mu arvamust küsinud, oleksin ilmselt käsi kokku löönud nagu Andrus Vaarik iga SNKT etteaste järel ja öelnud: "Lihtsalt võrratu!" Selle asemel küsis õde, kas ma ta mahakukkunud popkorni tahan. Ei tahtnud.
8/10 *
Mida ma küll näinud pole, aga ega see mu viha vähenda.