This is ten percent luck, twenty percent skill
Fifteen percent concentrated power of will
Five percent pleasure, fifty percent pain
And a hundred percent reason to remember the nameSest oma nime Molly Bloom nähtavasti muuta ei kavatse. Muus osas võite selle aga meelde jätta ka juhuks, kui te kinokassas juba 10 minutit meeleheitlikult kätega vehkinud olete ja sealjuures soninud, et tahate piletit filmile, kus mängib see naine, kes mängis selle mehe filmis, kes tegi "Batmanid" ja see neeger (sest te pole väike
bitch ja räägite oma ema keelt), kes pole Morgan Freeman ega Denzel Washington, ja kui te olete segaduses klienditeenindajale öelnud, mida te temast ja tema haridustasemest arvate, lõpuks vängelt vandudes järjekorrast eemalduma peate. Sest sellisel juhul võite minna teise kassasse ja sealsele teenindajale lihtsalt filmi nime öelda.
Lisaks sellele, et kinno minnes on üldiselt kasulik teada, mis pealkirjaga filmi sa vaatama lähed (kui selleks just "The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford" pole, sest see võtab asjatult palju teie mäluruumi), tasub Molly nimi meeles pidada ka põhjusel, et ta väärib teie raha (ja ta teab seda). Ja jutt ei olnud suunatud üldsegi mitte ainult teile, Player X ja Bad Brad!
Kaldun arvama, et äpardlikuma stsenaristi ja lavastaja käes oleks sama loo andnud jutustada ka lõdvaks 4/10 filmiks, aga Sorkini "olen mõtetega jõudnud 1. lause 3. sõna töötlemiseni, samal ajal kui tegelased on järjega jõudnud 4. lause 27. sõna juurde" stiil hoidis igavuse eemal sama efektiivselt kui alkoholiaktsiis Eestist majanduskasvu. Režii ja montaaži poolest vist kuhugi "Wolf of Wall Streeti" ja "The Big Shorti" kaevatud auku, nii et filmi pealeminek peaks taanduma sellele, kas ja mil määral te ise neid kaevasite. Mõned stseenid kaldusid ehk pisut imalaks,
aga üldjoontes õnnestus "Molly mängul" kuuseoksi üsna edukalt vältida ja hoogsalt lõpuni sõita.
8/10